Peeter Olesk: mõmmikud lahinguväljal

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Riigikogu uus koosseis näikse vajavat rohkem õpetatud mõmmikuid kui vaimseid suverääne. Vahe on küllalt lihtne. Mõmmikul pole vastutustunnet, vaimsel suveräänil on.

Mitu doktoritööd järgmisest teemaringist on meil kirjutamata ja ma ei tea ka ühtegi kohalikku, kes võiks neid juhendada. Teemaring ise on üsna selgete joontega, keskmes küsimus, milline oli Vene tsaaririigi poliitika nn äärealadel kõrgema hariduse vallas Aleksander II võimuletulekust (1855) kuni enamluse kehtestatud terrorini aastal 1918.

Mõeldud on aega XIX sajandi teine pool – keiserliku impeeriumi lõpp. Kes kellele allus, kes mida nõudis, kui suur oli ülikoolide autonoomia ja, mis pole sugugi kõrvalise tähtsusega, kui kaua tookord omandatud haridus püsis ja mida see andis. On teada hulk üksikjuhte koos juurdekuuluvate anekdootidega. Jutustatagu siin üks seesuguseid.

Pooljuhtide füüsika klassik, termofüüsik, tahke keha füüsik ja tehniline füüsik (sisuliselt kõrgema järgu füüsikainsener) papa Abram Joffe (1880–1960) oli rahvuselt juut, kelle vanematel oli lubatud elada Ukrainas Sumis (linn Põhja- ja Ida-Ukraina vahel vastu Kurskit).

Ta sai Saksa mõistes doktorantuuri Münchenis Wilhelm Röntgeni enda juurde ja kaitses seal filosoofiadoktori kraadi uurimusega kvartsi jäikusest ning elastsusest. Nõukogu andis kõrgeima hinde, summa cum laude (labaselt tõlkides: kõik väärib üksnes kiitust). Oodati, et dissertant muutub tunnustusest ülemeelikuks, ent Joffe hoidis end vaos.

Pärastpoole selgus, et Joffe ei mõistnud ladina keelt ega saanud lihtsalt aru, kui haruldaselt kõrge hinde tema väitekiri pälvis. Mispeale Röntgen märkis, et «te olete tõepoolest rumal inimene». Venemaal Saksa teaduskraadid ei kehtinud, nostrifikatsioonileping puudus ja nii töötas ka Joffe oma dissertatsiooni venepäraseks ringi, koguni kaks korda: 1913 sai ta mainitud teemal magistrikraadi, 1915 doktorikraadi. Kes vastava «korra» kehtestas, on korralikult uurimata. Ja ainult väga umbmääraselt võiks väita, et Joffelt saadud haridus ise pidas vastu kuni 60 aastat.

Üks osa eestlastest näikse uskuvat, et inglise keel mingis regioonis on parem ja edasiviivam kui hea eesti keel nii siin kodumaal kui ka igal pool mujal, kus eestlasi jätkub niisugusel määral, et kehtestada eesti keele seal.

60 aastat inimese kohta on küllalt palju, aga näiteks akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) «Eesti-saksa sõnaraamat» (1869) peab vastu kindlasti ka kolmanda sajandi ega ole põrmugi ajast ja arust. See ei käi sugugi ainult mõnede sõnaraamatute kohta.

Tartu ülikooli omaaegne selgrootute zooloogia professor Heinrich Riikoja (1891–1988) ei olnud palju kirjutaja ning tema doktoritöö mõnedest Ida-Eesti järvedest, eriti nende veekeemiast, valmis alles 1940. Kaitsmisele tuli see veelgi hiljem, nimelt 1942, sedagi ähvardusel, et vastasel korral lüüakse ta ülikoolist üldse minema. Töö esitaja oli kokkuvõtlikult uurinud 76 järve, aga kuna neidsamu järvi samas mahus uuesti uuritud ei ole, siis ei maksa ka olla üllatunud, et Heinrich Riikoja uurimus on juba pidanud vastu ligi 80 aastat, ent peab vastu veel kaua.

Riigikogu uude koosseisu ei näe minusuguse silmaga varustatud tegelane kandideerivat kedagi, kelle uurimustel on või võib neile ennustada pikka iga. Selles mõttes teaduse ja päevapoliitika vastasseis jätkub, sest kui ühiskond vananeb, siis kaldub teadlaskond tolle ühiskonna sees olema pigem konservatiivne kui innovaatiline. Ka didaktikas.

Juhtiva keele vahetamine õpetuskeeles – kui tuua siinkohal kõigest üks näide – on innovaatiline väga vaieldavalt, sest kui Rooma riigis jäeti kreeka keel selja taha, siis ei olnud selles midagi enneolematut ega viimaseks jäänut. Probleem ei seisne selles, kui head inglise keelt (millest on käibel terve hulk redaktsioone) oskab selline eestlane, kes ei tunne oma emakeele murdeidki, vaid selles, et ta sunnitakse rääkima inglise keele Ameerika redaktsiooni eesti keele arvelt. Ehk teisisõnu – üks osa eestlastest näikse uskuvat, et inglise keel mingis regioonis on parem ja edasiviivam kui hea eesti keel nii siin kodumaal kui ka igal pool mujal, kus eestlasi jätkub niisugusel määral, et kehtestada eesti keele seal.

Nõndamoodi uskujad ei edenda, ammugi mitte üksi olles, miskisugust teadust, vaid nad piirduvad teadusalaste teadmiste levitamisega. See on kahtlemata väga vajalik ettevõtmine, kuid on enam kui küsitav, kas see on teaduse seadistamine pillide lihtsamale koosseisule või teaduse eesrindelt saadud tulemuste sobitamine üldhariduse baasiga või hoopiski sõnumiku läkitamine teaduse ilmaruumi lootuses, et too keegi X toetab Tartu õpetlase jõupingutusi.

Heinrich Riikoja doktoritöö oli saksakeelne, kuid saksakeelne limnoloogia liigub omil teil ja Eesti praegune juhtiv hüdrobioloog doktor Peeter Nõges tegeleb teiste järvede ning teistsuguste küsimustega kui need, millest kunagi kirjutas Heinrich Riikoja.

Kui pikk peaks olema teaduses jätkusuutlikkuse miinimum? Olgu see miinimum määratud viie doktoriga, ühe «paksu» kõrgkooliõpikuga viie aasta kohta, ühe sabbath’iga (aasta, mille vältel on õppejõud õppe- ja haldustööst täielikult vabastatud), paari rahvusvahelise seminari/konverentsiga, mõne sellise juhendatavaga, kes jõuab eduka kaitsmiseni (Laine Randjärv näiteks ei jõudnud).

Ainult ühe doktoriga esindatud alad sõltuvad liiga palju teadlase kohavahetusest või koguni surmast.

Mida siin annab parandada? Mitte see, et teeme igasse valda hullumaja kõrvale ka tillukese filiaali mõne juba teadaoleva ülikooli koosseisus. Mina pööraksin jätkusuutlikkuse miinimumi ümber ja nimelt järgmisel viisil. Jätkusuutlikkuse elementaarühik võiks avalduda selles, millal eestlane või Eesti Vabariigi kodanik mõnest teisest rahvusest on kooperatsioonivõimeline kusagil mujal, kusjuures mitte korra, vaid näiteks viie aasta kestes.

Muidugi on eespool kirjeldatud miinimum võrdlemisi jäik. Ainult ühe doktoriga esindatud alad sõltuvad liiga palju teadlase kohavahetusest või koguni surmast. Kui me viimast ei taha, siis on mitme doktoriga esindatud alad loomulikud, ent see ei tohiks samas tähendada seda, et professuuride hulk peab doktorite omaga olema võrdväärne. Teatavad uurimiskeskused peavad olema õppetöö pragmatismist ja grandi lunimisest vabad. Niisugune on näiteks ilmateenistus. Mis keelab leidmast analoogilist lahendust demograafiateenistusele?

Sedalaadi küsimuste tõttu ma ei tahagi, et teaduse tunnetusradu suunataks lipukestega või et teaduselt nõutaks ennekõike kuulekust. Riigikogu uus koosseis näikse vajavat rohkem õpetatud mõmmikuid kui vaimseid suverääne. Vahe on küllalt lihtne. Mõmmikul pole vastutustunnet, vaimsel suveräänil on.

Kui ühel kurval päeval on praegused koolikiusajad ülikoolis, kas nad jätavad siis kiusamiskombed ukse taha? Miks ükski valimisprogramm selle probleemiga ei ole tegelnud?