Indrek Hirv: kaks venda

Indrek Hirv

FOTO: Margus Ansu

Laatre surnuaial on kaks huvitavat hauaplaati, ühel on nimi Jakob Pawel, teisel Leonhard Pawel, üks on langenud 23-aastasena Kikka lahingus, teine, noorem, kolm päeva hiljem Paju lahingus. Need vennad olid mu vanaonud – mu isa lelled.

Poiste vanem vend, minu vanaisa, oli minu sündides juba seitsmekümne ringis, nendel suvedel, kui mina tema juures Laatres elasin, umbes kaheksakümnene.

Vanaisa oli Laatre surnuaia vaht. Selle ameti, mis oli tublisti alla tema taset ja mille pidamine paljudele mõistatuseks oli, võttis ta külge, kui jäi pensionile, käis seni peale, kuni sai oma tahtmise. Elas siis üksinda väikeses majas surnuaia väravas ja hooldas surnuaeda.

​Mina olin vanaisa juures päris hea meelega. Vanaisa ei keelanud mind mitte kunagi, tohtisin laudaukse sisse nuga visata või vana Husqvarna-loksuga mäest alla kihutada.

Salapära vanaisa töökohavaliku ümbert kustus palju hiljem, siis kui vabaduse tagasi tulles surnuaia nurgast lehehunniku alt kaks vana hauaplaati leiti – täpselt õigelt kohalt, hauakääbaste alt.

Palju hiljem leidsin ka foto oma isa Louis Paveli 1944. aastal hävinud maalist, millel ta kujutab oma kahte lelle: noorem neist, Leonhard, hoiab süles oma sureva venna pead. See on hetk peale seda, kui Julius Kuperjanov hulljulge ja ootamatu trikiga lahingu äpardumisest päästis. Ta korjas nimelt lumest üles punaste polgulipu ja hakkas sellega vehkima. Punased sattusid segadusse, jätsid korraks tulistamise ja andsid sellega meie poistele aega ridu koondada ja uuesti rünnata.

Leonhard, kes langes kolm päeva hiljem, vaatab maalil punaste suunas, Jakob vaagub hinge. Leonhardi on isa maalinud enda näoga, Jakobi oma noorema venna Voldemari näoga. Maalimise ajal, 1942. aastal oli Voldemar juba sõjas, isa läks ka varsti.

Selline lugu. Eesti perekonnalugu.

Louis Paveli maal kujutas ta kahte lelle. Üks neist suri Kikka lahingus, teine Paju lahingus.

FOTO: Erakogu

Tagasi üles