Tauno Kure: kas me tõesti ei tahagi, et terve Eesti elaks hästi?

Tauno Kure

FOTO: Erakogu

Eestis on palju probleeme. Ebavõrdses olukorras on Eesti erinevad piirkonnad, Tallinn ja Harjumaa on rikkad, teised vaesed. Kuigi räägitakse meeste-naiste palgalõhest, oleks aus rääkida ka tallinlase ja jõgevamaalase palgalõhest.

Artikli ajendiks on kaks hiljutist uudist: järjekordne soolise palgalõhe uuring ja riigikogu otsus mitte toetada Eesti jagamist kaheks Euroopa Liidu toetuse alaks, mis aidanuks kaasa Eesti kiiremale arengule väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Paraku hääletas selle Vabaerakonna esitatud regionaalarengut toetava ettepaneku poolt vaid tosin saadikut.

Mida üldse tähendab Eesti jagamine kaheks toetusregiooniks? Vabaerakonna esimees Kaul Nurm kirjutas mullu oktoobris Postimehes ilmunud artiklis, et Eesti kaheks majandusregiooniks jagamisega eurotoetuste uuel finantsperioodil hoiaks riik otseselt kokku umbes miljard eurot.

See tähendab, et finantsperioodi 2021–2027 toetuste määramisel võtab EL arvesse liikmesriikide aastate 2014–2016 SKT näitajate kaalutud keskmist. See on Eestis esimest korda üle 75 protsendi just Tallinna ja Harjumaa suure näitaja tõttu. Harjumaal koos Tallinnaga on SKT ühe elaniku kohta ostujõudu arvestades 110 protsenti ELi keskmisest, ülejäänud Eesti piirkondade keskmine on aga endiselt alla 60 protsendi.

Tegelikkuses on see erinevus veelgi suurem, kuna andmeid kogutakse inimeste elu-, mitte töökohtade alusel.

Kui Eesti tahaks oma mahajäänud piirkondi toetada, peaks valima eurotoetuste jaoks riigi jagamise kaheks. Eesti valitsused seda millegipärast ei taha, kuigi enamik ELi riike on selliselt jagatud ja sellest kasu saanud.

Paljudes maakondades ja väikelinnades on inimestel raske tööd leida, kuid Eesti ettevõtjad toovad sellest hoolimata endale Ukrainast tööjõudu.

Nimetatud miljard eurot on vaid otsene kasu. Sellega kaasneksid kaudsed kasud. Nimelt väheneks ränne riigi sees ja surve elamuehitusele Harjumaal, see omakorda vähendab välistööjõu vajadust. Pole vaja enam niipalju ehitada. Praegu vaatab e-Postimehe keskel asuva CV Keskuse tööpakkumiste reklaamilt vastu Tallinn, Tallinn jne, mõni üksik Tartu ja Soome vahelduseks.

Ka väheneks raha- ja ajakulu töölkäimisele, seega jääks rohkem aega perega veetmiseks. Kõige kurvem ongi nendes peredes, kus isa või ema käivad Soomes tööl ja lapsed peavad kodus ise hakkama saama. Väheneks tööjõupuudus Harjumaal ja tööpuudus perifeerias. Väheneks sundliikluskoormus ja seoses sellega surve tee-ehitusele, samas paraneks liiklusohutus.

Näiteks minul kulub autoga töölesõidule suvel 30, talvel 40 minutit. Ühissõidukiga kuluks selleks koos ümberistumistega neli tundi, kusjuures tööle jõuaksin õhtul ja koju ennelõunal.

Arvamus, et tallinlane on valgalasest tunduvalt targem ja väärib seetõttu paremaid töötingimusi ning seetõttu ei saa riigiasutusi pealinnast välja kolida, pole pädev.

Tegelikkus on vastupidine: asutuse saab majutada odavamale pinnale ja pädevad töötajad lepivad madalama palgaga.

Kui Rail Baltic ehitatakse valmis enne mugavat Tartu−Riia rongiliini, on see järjekordne hoop regionaalarengule.

Küsigem, miks teenib valgamaalane tallinlasest vähem? Eestis on ametis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kelle põhitegevus on võrdõiguse tagamine naiste ja meeste vahel. Sooline võrdõigusetus on aga väike osa kogu probleemist. Meie suurim ja otsene võrdõigusetus on regionaalsel tasandil, kus palk täpselt sama töö eest erineb kohati üle kahe korra. See ei kuulu kahjuks võrdõigusvoliniku tööülesannete hulka, aga seda oleks vaja!

Palju on kirjutatud ka saadikute kuluhüvitistest. Pean õigeks, et tööga seotud kulude kompenseerimine oleks samaväärne kõigile töötajatele, tööandja peaks kompenseerima vajalike töövahendite kulu. Kas siia lisada ka toitumine ja töölesõit, on üldläbirääkimiste teema.

Sooline võrdõigusetus on kogu probleemist väike osa. Meie suurim ja otsene võrdõigusetus on regionaalsel tasandil, kus palk täpselt sama töö eest erineb kohati üle kahe korra.

Kolmandaks mainin erinevat suhtumist inimrühmadesse. Näiteks Eestisse paigutatud kvoodipõgenikke hellitatakse sotsiaaltoetustega isegi siis, kui nad mitu kuud Lääne-Euroopas ringi reisivad, samas pole vanematekodust kaugel õppivatel ja omaette leibkonna moodustavatel tudengitel isegi õigust toimetulekutoetust saada.

Rändeleppepaktile tuleb vastu seista eelkõige euroopaliku kultuuri hävitamise ohu tõttu.

Paljudes maakondades ja väikelinnades on inimestel raske tööd leida, kuid Eesti ettevõtjad toovad sellest hoolimata endale Ukrainast tööjõudu.

Sageli käsitletav tööjõupuudus põhineb turumajanduse hääbumisel, kus osal ametikohtadel ei pakuta konkurentsivõimelisi töötingimusi (ja siis hädaldatakse), samal ajal riigikogu ja kohaliku omavalitsuse ametikohad kullatakse üle. Tööjõupuudusest saame rääkima hakata alles siis, kui riigikogusse soovib kandideerida alla 101 inimese.

Kui ametnikele ja spetsialistidele on kehtestatud ranged pädevusnõuded, siis võiks need kohaldada ka riigikogu ja volikogude kandidaatidele. Kes ikka ei suuda teha kavandatava seadusemuudatuse majandusanalüüsi, pole sobilik.

Tagasi üles