Kätlin Konstabel: kas viskame valimiskasti juures abitult kulli ja kirja?

Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Nägemus. Usk. Idee. Visioon.Tulevik. Suur siht, pikk plaan ja meie Eesti. Need on vaid mõned uhked sõnad valimisteks valmistuvate parteide programmide üldosadest. Tihti on need sõnad nii kõlavad ja suured, et vaimusilmas saaks kerge vaevaga kujutleda juurde põlevate silmade ja lehvivate hõlmadega usuhulle kaugetest minevikuaegadest.

Ometi on uhkete sõnade ja lubadustega nii, et kui selliseid liiga palju saab, muutuvad nad publiku jaoks lihtsalt tüütuks taustamüraks.

Kuuldes meediast erinevate erakondade väga ühtemoodi sõnaloopimisi ja analüütikute arutlusi, et ega parteide programmid suurt erinegi ja lubadused ei tähenda nagunii midagi, võib siiralt Eesti heakäekäigust hoolivat inimestki tabada saaks-need-valimised-ometi-ühele-poole-tüdimus.

Ja ikkagi pole valimiste teemast ja valimistest endist kõrvale hoiduda mõistlik. Kasvõi selsamal paljukorratud põhjusel, et nii võetakse endalt ka moraalne õigus järgmise nelja aasta jooksul Toompealt tulevate otsuste üle kurta.

Pigem võiks püüda sobivaima partei ja kandidaadi leidmiseks mingi oma loogika välja mõelda. Meediamajad pakuvad parteiprogrammidele toetudes valimiskompasse ja need võivadki olla abiks, aga kõik me peame reaalsuses oma elukogemuse ja iseloomu tõttu kandideerijate juures oluliseks erinevaid asju.

Jah, me võiks proovida võrrelda enda väärtusi ühe või teise kandidaadi omadega. Kahjuks pole see lihtne. Küsimustikud võimaldavad enamasti sotsiaalset soovitavat vastamist ja suisa valetamist – eeldusel, et üldse küsimusest aru saadakse.

Võib rääkida pere olulisusest ja olla kodus vägivallatseja või krooniline üleaisalööja. Teadust on aastaid kõik tähtsaks pidanud, aga rahastus pole edenenud. Küllap on alati olnud poliitikuil öelda sooje sõnu väärika vananemise kohta, aga alles nüüd näib, et midagi ehk tahetakse reaalselt paremaks muuta.

See, kas osatakse inimeste lihtsate ja tihti rahaga seotud vajaduste rahuldamine seada sobima Eesti suurte sihtidega, võiks aga anda aimu poliitikule ehk olulisest oskusest eri vaatepunkte lõimida.

Raha, mida lubatakse, võib olla üks otsustuskriteerium. Ehkki on poliitikuid, kes naeruvääristavad lubadusi olgu pensionärile, lastega perele või muule maksumaksjale mõnikümmend eurotki rohkem kätte jätta, võib see riigikogulase jaoks väike summa olla mõnelegi inimesele kuu lõpus eluliselt tähtis.

Kui tundub, et mõne poliitiku või partei jaoks on võimalus või võimetus endale toidupoest mitte ainult seda kõige hädapärasemat osta naljategemise koht, siis on põhjust mõelda, et ehk on tegemist tõesti mitte ainult rahvast võõrandunud inimesega, vaid ka tegelasega, kes ei saa aru, et kui kõige põhilisemad vajadused, mille hulka toit, peavari ja kehakate ju kuuluvad, on inimesel rahuldamata, siis tal lihtsalt pole jaksu mõelda kõrgemale ja kaugemale.

See, kas osatakse inimeste lihtsate ja tihti rahaga seotud vajaduste rahuldamine seada sobima Eesti suurte sihtidega, võiks aga anda aimu poliitikule ehk olulisest oskusest eri vaatepunkte lõimida.

Saame erakondade programme vaadata ka meediku pilguga – kui mõelda Eesti ees seisvatest probleemidest kui haigustest, siis kas püütakse välja ravida haigust ennast või leevendada sümptomeid? Kas üldse osatakse vahet teha, kummaga tegu? Sümptomite leevendamine võib olla vahel hädavajalik – seda me teame kõik, kes me oleme võtnud valuvaigistit või viiruste hooajal ingveri ja meega suurteks sõpradeks saanud –, aga kui tõbi tõsine või ravim olemas, siis üksnes sümptomile keskenduma vast ei peaks.

Toompeale tahtjaid kaaludes pidagem meeles, et kõigil, kes me oleme omas valdkonnas mõned aastad töötanud ja vast sel alal haridustki saanud, on natuke mingit eksperditeadmist. Jah, elukogemuski annab vahel teadmisi: näiteks kel enda või pereliikme tervisemurede tõttu on olnud vaja palju sotsiaalsüsteemiga kokku puutuda, teab selle toimimise valukohtadest nii mõndagi. Igal juhul me oskame kõik valimisprogrammide mõistlikkust vähemalt mõne teema ulatuses keskmisest terasemalt hinnata. Kui näeme, et mõni poliitik üritab valjul häälel kogu ülejäänud maailmast kõvasti targem näida, aga jutt on õõnes ja seda toetavad allikad puuduvad üldse või on pehmelt öeldes kahtlased, targematelt inimestelt küsida pole aga üldse tahtmist, siis vast meile ei meeldi, et seesugune tegelane mitu aastat riigiasju (kraavi poole) ajab.

Tuletame meelde ka seda korratud fraasi, et parlamendisaadikute töötasu maksame ju meie, valijad, ning seega on asjakohane vaadata kandidaate palgatöötajat otsiva firmaomaniku pilguga.

Esmalt võiks välja mõelda, milliste omadustega inimest sellele ametipostile soovime ja kuidas me nende omaduste olemasolu hinnata saaks. Meil kõigil on omad eelistused.

Oletame, et meie arvates võiks riigikogulane olla koostöövõimeline, aga samas selge jutu ja iseseisva mõtlemisega. Kas viitsime otsida netist infot huvipakkuva kandidaadi tegemiste ja ütlemiste kohta? Võibolla peame valima, kas oskus teistega viisakalt suhelda on vähem või rohkem tähtis kui sirge, aga teinekord lausa agressiivseks kiskuv jutt – ja see valik ei pruugi olla lihtne.

Või kui soovime palga­lehele võtta arukat inimest, siis peame vähemalt mõtlema välja kriteeriumid, mille järgi taipame, et kandidaat on lubamatult rumal. Või ka näiteks oskus ootamatus ja stressirohkes keskkonnas mõistlikult toime tulla on üks omadusi, mida paljud tööandjad igas töötajas näha tahaks.

Ja ikkagi pole valimiste teemast ja valimistest endist kõrvale hoiduda mõistlik. Kasvõi selsamal paljukorratud põhjusel, et nii võetakse endalt ka moraalne õigus järgmise nelja aasta jooksul Toompealt tulevate otsuste üle kurta.

Kui see tundub meilegi tähtis, siis ärme küll nuhi välja riigikogu kandidaadi elupaika, et teda ehmatama minna, küll aga saame vaadata näiteks tema reaktsioone ajakirjanike ootamatutele ja ebamugavatele küsimustele.

Tihti soovitakse tööle kandideerijatelt motivatsioonikirja. Pole paha mõte. Võime uurida, kas lisaks erakonna programmile on kandidaadil ka selge arusaam sellest, mida ta ise valituks osutumise korral teha plaanib ja kas see on ka realistlik. Kas on näha, et inimene valdab teemat, on kursis seni tehtuga ja oma tulevase töökoha nõuetega?

Kui valimisnimekirja liige on selgelt öelnud, et riigikokku ta saada ei taha ja toetab vaid parteid, siis võiksime proovida aru saada, kas inimene ikka ise on üldse mõelnud, millistele seisukohtadele ta kandideerides alla kirjutab.

Vahel palutakse personalivalikul nimetada kolm või viis senise elu kõige suuremat saavutust ning lastakse valikut põhjendada. Kui kõikvõimas internet meile selle kohta infot ei anna ja ajakirjanikke see küsimus ka ei huvita, siis miks mitte minna kandidaatidega kohtuma või tabades neid tänaval valimisnänni jagamas just seda küsidagi.

Saavutustest tähtsam ongi tihti see, kuidas inimene enda valikuid põhjendab – ka suur teadlane või firmajuht võib enda kõige tähtsamaks saavutuseks pidada hoopis raske terviseprobleemi seljatamist või laste üleskasvatamist.

Lakooniline CV või iseenda suust tulev kiidulaul oma imeliste loomuomaduste kohta ei pruugi olla informatiivne – need ei anna teadmisi selle kohta, kui edukas päriselt on oldud ja kas uus amet võeti vastu põhjusel, et vana jaoks oldi liiga andekas, või hoopis seepärast, et mindi kõigiga tülli.

Kui meile hakkab vastu mõte, et riigikokku kipub parema palga peale keegi, kes muus sfääris pole hakkama saanud ja loodab seal kerget nupulevajutaja elu, siis ole eriti paranoiline tööandja ja vaata oma piirkonna kandidaate: mis on nende muud tegemised, kas neil mingi amet ikka on?

Kui tegemist on juba kogenud poliitikuga, siis vaatame ja küsime, mida on ta varasematel riigikoguaastatel ära teinud. Kas ta oskab välja tuua enda panust, aga tähele panna ka teiste olulist rolli? Isegi kui mõne erakonna lubadused meile kangesti meeldivad, aga teame, et varem on lubatud ligikaudu sama asja ja paljuski on tegu ka samade inimestega, on meil raske olla kindel, et nüüd läheb paremini.

Riigikokku kandideerija internetikäitumine on meile kui tööandjatele samuti väga väärtuslik infoallikas. Oskab ta valimiste eel end võrgus ülal pidada nii, nagu teaks ta, kellele ja kuidas meeldida, või on lihtsalt kogu aeg online ja mõtleb, et see ongi moodne valimiskampaania?

Aga mõtleme ka kandidaadi töövõimele ja netiharjumustele: mitme asja tegemine ehk rööprähklemine halvendab teadupärast infotöötlusvõimet ja tõhusust igasugust vaimset võimekust nõudvates ülesannetest; mõistus ei kipu väga hästi töötama ka siis, kui selle omanik üliemotsionaalselt kellegagi võrgus kiskleb. Kui parlamenti sattub mitmeid saadikuid, kes suure osa päevasest ajast võrgus vaidlevad, siis võib see panna muretsema vastuvõetavate otsuste kvaliteedi pärast.

Ei, teadlikult ja pigem skeptiliselt poliitikuid ja programme vaagides, võimaluse korral küsimusigi esitades ei tee me poliitikute elu kergeks. Aga kui viskame valima minnes kulli ja kirja või jätame hoopis valimata, tähendab see abitut tunnistamist, et mõtlemine ja otsustamine isegi meie elu mõjutavate oluliste asjade üle pole meie rida, oskame vaid kurta ja pahandada.

Tagasi üles