Samuti on ikka veel linnas paljudel liikumispuudega inimestel raskusi, et pääseda jõu- või spordisaali, ujulasse ja nende riietusruumidesse, ehkki hooned on uued ja kasutusload väljastatud viimaste aastate jooksul. Kuidas ometi jäi see asjaolu ehitusprojekte algatades tähelepanuta? Kas taaraautomaadi juurde pääsemisel või raamatukogu lugemissaali sisenemisel tohib kõrge lävepakk saada ratastoolis liikujale takistuseks? Kas kunagi saavutame hea tava, mille järgi takistused erivajadusega liikleja radadel ja teenuste juurde pääsemisel on vähemalt samasuguse prioriteetsusega nagu ootamatult tekkinud tänavaaugud?
Kui kellelgi on liikumispuue ja ta vajab käimiseks raami või ratastooli, siis Tartusse pääs ja siit kuhugi mujale sõit on äärmiselt raskendatud. Ei tasuta maakonnaliinidel ega pea ühelgi ekspressliinil ole käigus busse, kus oleks ratastoolikohti või kus sissepääs poleks kõrge ja astmeline. Olen pidanud kohtuma ka bussijuhtidega, kes palve peale küll avavad keskmise ukse, kuid käimisraami sisse tõstma ometigi abistama ei tule. See on ilmselt juhtide harimise küsimus, kes harib?
Tartu linna juhtimisotsuseid (planeeringute ja eskiiside arutelud, linnavolikogu ja komisjonide istungid) tehakse enamasti ruumides, kuhu erivajadusega inimesed omal käel või vaevata ei pääse. Kas seegi on üks põhjus, miks nendega ei arvestata või piisavalt ei arvestata? Või on pisut põhjus ka selles, et üksikud aktiivsemad liikumispuudega inimesed lihtsalt ei jaksa vabatahtlikult ja tasuta igal koosolekul kaasa lüüa, igasse projekti süveneda? Kas meil on linnavalitsuses piisavalt eksperte, kes oskavad avalike hoonete, ruumide ja liikumisradade planeerimisel neid aspekte arvestada?
Algatasin pärast kõigi nende küsimuste endale esitamist arutelu volikogus. Mitmed mu sõbrad või tuttavad on ratastoolis. Nad on väga erinevas vanuses, väga erinevate kultuurihuvide ja tööalaga inimesed, kes kõik tahavad elada samamoodi aktiivselt nagu pea kõik me teisedki.
On aeg-ajalt tarvilik meelde tuletada, et keegi meist pole kaitstud selle eest, et näeme ühel päeval elu erivajadusega inimese silme läbi. Kui tahame, et terviseprobleemid ja õnnetused ei eraldaks inimesi ühiskonnast ja üksteisest, peame hakkame seadma plaani, kuidas neid probleeme tulevikus lahendada ja ennetada.