Reno Laidre: liikuvus ja ligipääsetavus on linnale olulised küsimused

Reno Laidre Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Tartu linnaruumi kujundamist mõjutavad pinnavormid, jõgi ja raudtee. Kindlasti on Tartu viimase paari kümnendiga muutunud linnaks, kus on parem liigelda ja kus on kõigile liiklejatele sobiv elukeskkond, kuid siiski on veel väga palju ära teha.

Emajõe ületamiseks tuleb ehitada sildu. Jõest eemaldudes tõuseb maapind, Toomemäe poole järsult. Liikumistee pikikalle tohib olla vaid kuni kuus protsenti ja pingiga puhkekoht peab olema kõige rohkem 400 meetri järel. Panduste puhul on nõutud kahe meetri laiune puhkekoht koguni iga kuue meetri järel.

Linnas on tähtis hea ligipääs avalikus kasutuses olevatele hoonetele. Arvestama peaks sedagi, et hoonete kasutusiga ulatub üle mitme inimpõlve ning nende otstarve võib muutuda – pragune kontor võib varsti olla kauplus. Seega oleks ligipääsetavuse seisukohast mõistlik arvestada puuetega inimestega ka siis, kui seadus otse ei nõua.

Võime olla rahul enamiku viimastel aastakümnetel Tartusse rajatud avalike hoonetega: need on projekteeritud ja ehitatud ka puuetega inimeste vajadusi arvestades. Elu teeb aga korrektiive ja ligipääsetavuse nõudeid muudetakse.

Näiteks kui seni loeti kinosaal ratastoolis inimesele ligipääsetavaks juhul, kui pääs oli tagatud esimesse või viimasesse ritta, siis tulevikus peab ratastooliga saama ka saali eri piirkondadesse ja tasanditele.

Elamutes, mis ehitatakse pärast selle aasta 1. augustit valminud projekti järgi, peab lift viima eluruumideni, mis on maja sissepääsust neli või enam korrust kõrgemal. Samuti on kohalikul omavalitsusel nüüdsest võimalus määrata planeeringutes või projekteerimistingimustes, et ehitis peab vastama puudega inimeste erivajadustest tulenevatele nõuetele.

Päris palju kaebusi oleme saanud jõusaalide kohta, sest mõnessegi neist liikumispuudega inimesed ei saa. Teisalt on mitmed jõusaalid üle linna kõigile spordihuvilistele hästi ligipääsetavad ning uued rajatavad vastavad nõuetele.

Vaevalisemalt edeneme vanemate hoonetes, sh arhitektuurimälestistes liikumise hõlbustamisega. Näiteks Tartu raekojas saab liikumispuudega inimene ise vaid esimese korruse infokeskusse. Seal linnavalitsus teenindabki neid, kes raekoja küllalt järsust trepist üles ei pääse. Koostame praegu muinsuskaitseametile uut taotlust, et raekotta ehk juba tuleval aastal lift ehitada. Oletatav hind on 250 000 euro ringis, kuid seni ei ole lifti rajamine jäänud raha, vaid loa taha.

Meie ühiskond on jõudnud mõistmisele, et linnaruum peab olema hästi ligipääsetav kõikidele inimestele.

Ligipääsetavuse seisukohalt on üks tähtsaimaid objekte Tartus vaksal. Rongiga saab nii ratastooli, lapsevankri kui ka rattaga liikuja mugavalt ühest punktist teise. Rongis jagub ruumi ning sinna siseneda ja sealt väljuda on kergem kui bussi puhul.

Tartu vaksali esimesele perroonile pääsevad kõik. Teisele perroonile viib tunnel, kuid selle lõpus on trepp ja liikumispuudega inimestele invatõstuk, mis on sageli olnud rikkis. Eesti Raudtee lubas hiljutisel kohtumisel, et parem plaan saab kevadeks paberile ja ehitatakse kahe aasta jooksul valmis. Idee on teha uus tunnel, mis lõppeb perroonile tõusva kaldteega. Selle­ oletatav hind on umbes pool miljonit eurot, kuid reisijate ohutust silmas pidades on see vajalik kulutus.

Hiljuti rekonstrueeritud Pirogovi platsi ja sinna paigaldatud tualetti saavad kasutada kõik liiklejad, ka puuetega inimesed. Parkide ja kõnniteede rajamisel mõtleme edaspidi veelgi enam kõigile liiklejarühmadele. Uute jalgteede ja jalgrattateede võrgustiku planeeringu lähteülesandesse oleme kirjutanud nõude arvestada teede projekteerimisel vaegnägijate, rulade, tõukerataste ja rulluiskudega ning ratastooli ja lapsevankriga liiklejate mugavuse ja ohutusega.

Avalikus kasutuses hooned ja tänavad muutuvad seega puudega inimestele üha sobivamaks. Suurimat muutust soovime saavutada koostöös elamuarendajatega. Tihti piisab vaid heast tahtest, et uus kortermaja oleks kõigile ligipääsetav. Ja eriti kurb, kui uuel majal on ainus takistus kaks trepiastet kõnniteelt ukseni.

Meie kliimas sätib liikumisel takistusi ka ilm. Tänavune lumerohke talv sooja ja külma ilma vaheldumisega muudab tänavad raskemini läbitavaks. Aidata saavad hoolikad kinnistuomanikud.

Hea meel on näha, et meie ühiskond on jõudnud mõistmisele, et linnaruum peab olema hästi ligipääsetav kõikidele inimestele. Ja kuigi ideaalilähedasse olukorda jõudmine võtab veel omajagu aega, saab pea­aegu iga päev rõõmu tunda eesmärgile lähemale viiva arengu üle.