Raudmees lööb uksed vaibaks

Raudmees (Juss Haasma) annab etenduse lõpus jõudu säästmata oma bändiga magnetina mõjuva kontserdi. Foto: Gabriela Liivamägi

Kuna Vanemuine võttis sel hooajal suuna autoriteatri poole, siis leidis Tartu Uus Teater, et õige aeg on muusikali teha. Nali naljaks, aga «Raudmehe» esietenduse järel ei jää muud üle kui selle mõtte eest kiita.

Seni võis veel leiduda inimesi, kes pidasid Tartu Uut Teatrit kitsale sihtrühmale suunatud tegijaks.

Nüüd on selge, et Uus Teater edestab võrreldamatult paremate majanduslike võimalustega riigiteatreid peale kunstiliste saavutuste ka nende endi mängus, milleks on meelelahutus.

Gunnar Grapsi elu ja loomingu põhjal valminud «Raudmees. Odysseuse eksirännakud» andis tõelise elamuse.

Lavastaja Robert Annus võttis «Raudmehega» ette väga suure töö, mille väärikas väljakandmine oleks auasi igale lavastajale. Teksti alusmaterjali hulk on Grapsi puhul meeletult suur, selle paindlik haldamine, struktuuriloome ja rõhuasetused on seda enam imetlusväärselt hästi õnnestunud.

Oma ülesehituselt on lavastus lihtne, aga toimiv. Muusiku eksirännakud jõuavad vaatajani pilthaaval, vaheldumisi muusikaga. Sündmuste kronoloogilisest järjekorrast on kinni peetud. Näeme kõike alates noore Gunnari tšelloõpingutest kuni kõrvaleheidetud ja läbipõlenud staari katseteni taasiseseisvunud Eestis ära elada.

Peened nüansid

Peale terviklikkuse ja kandvuse tuleb esile tõsta hästi valitud peeni nüansse, mis muudavad vaatemängu tohutult rikkamaks. Näiteks Janek Joosti mängitud kuusk nukuteatri stseenis või mahaaetud vuntsidega Andres Aak Maria Soometsa kehastuses.

Raudmehe rollis mängib, laulab ja taob trumme Juss Haasma. Tema Graps on lihtsakoeline, veidi rabe ja puine, liigutavalt siiras ja natuke naiivne muusik, kes iga hinna eest oma asja ajab – sellise hoolega, et jääb eneselegi märkamatult kõigest ilma.

Tema naised tulevad ja lähevad kes teab kuhu, raha voolab ojadena sisse ja jõgedena välja ning kuulsuse lainehari viskab mehe lõpuks üksikul saarel randa. Ja kui tema aeg on lõpuks ümber, ei ürita ta end vastupidises veenda.

Juss Haasma tunnistas ühes intervjuus, et mõte Grapsi mängida tundus talle utoopiline. Laulis Raudmees ju nii kõrgelt, et vaid vähesed meie nüüdsetest meeslauljatest selleni küünivad.

Haasma päris lõpuni ei küündinud, aga puudu jäi väga vähe. Hääleulatus oli ka ainus asi, mis tema Grapsil puudu jäi. Miimika, hoiakud, žestid on õiged ja vokaalsed võimed imelised. Ja trumme mängib Juss Haasma nagu noor jumal – mis sa ühelt Raudmehelt veel tahad?!

Bänd lavastuses

Lavastuses mängib bänd, mille kitarrist Erki Sepp oli omal ajal Grapsi bändikaaslane ja trummar Jaanus Salm tema õpipoiss.

Grapsi muusika ei ole seni mu lemmikute hulka kuulunud, kuid mis seal salata – kontsert lavastuse lõpus on nii võimas, et jättis põlved veel tükiks ajaks värisema.

Tõenäoliselt päästis bänd valla ka selle raju, mis esietenduselt koju minejaid õues ees ootas.

Tartu Uus Teater võib enda üle uhke olla. Lisaks Riia teatrifestivalilt «Ird, K.» lavastusega äsja lõigatud loorberitele on valminud suurepärane muusikal ning ees ootab kuu tihedat kultuuriprogrammi Laia tänava ajutises teatrihoones. Mida peab üks teater veel tegema või kuidas end tõestama, et endale lõpuks oma teatrimaja saada?

Esietendus

• Tartu Uus Teater esietendas Lai 37 vanas võimlas 27. novembril, Gunnar Grapsi 60. sünniaastapäeval, muusikalise viirastuse «Raudmees. Odysseuse eksirännakud».

• Lavastaja Robert Annus, libretist Ivar Põllu, kunstnik Kaie Kal, muusikajuht Feliks Kütt, valguskunstnik Rene Liivamägi.

• Nimiosas Juss Haasma, teistes osades Katrin Pärn, Maria Soomets, Malle Pärn, Evald Aavik, Janek Joost jt.

• Laval bändis Karl Laanekask (kitarr), Erki Sepp (kitarr), Feliks Kütt (basskitarr), Madis Kari (klahvpillid, saksofon), Jaanus Salm (trummid) ja Juss Haasma (vokaal, trummid).

• Järgmine etendus on täna.