Eva Kams: poolik haldusreform soosib üksnes vallajuhtide kaugenemist rahvast

, Elva linnapea aastatel 2015–2017, Isamaa kandidaat Riigikogu valimistel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Kams.
Eva Kams. Foto: Kristjan Teedema

Kui küsida külaelanikult, kuidas muutis tema elu aasta eest ellu viidud haldusreform, järgneb tõenäoliselt õlakehitus – päris haldusreformi ju ei toimunudki, nihutati üksnes valdade piire. Tõeline reform tähendab aga palju enamat.

Samas leidub küllalt neid, kelle õiglustunnet valdade liitmine omajagu riivas. See sai esimest korda haiget siis, kui mõni vald kergitas enne haldusreformi ka tagasiulatuvalt oma juhtide palku üksnes selleks, et nad saaks riigilt pärast liitumisega kaasnevat töökoha kaotust võimalikult suure kompensatsiooni poole aasta kuni aasta palga ulatuses.

Teist korda sai õiglustunne viga pärast seda, kui mitmed priske, 10 000 – 30 000-eurose kompensatsiooni saanud endised vallavanemad maandusid uute omavalitsuste abivallavanemate ametikohale, selmet teha ruumi tõhusamale asjaajamisele.

Ja muidugi ei peetud paljuks maksta valdade juhtidele ka kopsakaid preemiaid pikkade aastate jooksul tehtud tubli töö eest.

Kolmandat korda sai inimeste õiglustunne haiget siis, kui ühendomavalitsuste juhtide palgad volikogude heakskiidul hoogsalt kerkima hakkasid, Tartu- ja Jõgevamaa vallavanematel kuni 3300 euroni. Tartu linnas veelgi kõrgemale.

Palgatõus veerandi kuni kolmandiku ulatuses polnud mingi probleem. Haldusterritoriaalse reformi paratamatu kaasnähe oli see, et paljude ühendomavalitsuste juhid ei tajunud enam vastutust valija ees. Väikestes kogukondades oli vallavanema sissetulek ja ka töö tõhusus inimestel pidevalt silme ees, nüüd vististi tekkis poliitikuil illusioon, et valijad asuvad turvalises kauguses. Raha tuleb mingist müütilisest eelarvest, mitte maksumaksjalt!

Omavalitsuste ühinemistega kaasnesid kulissidetagused kokkulepped, mille tulemusena pole asjaajamine neist valdavas enamikus põrmugi tõhusamaks muutunud. Lepiti kokku, et ametnikud saavad tööd, ja nii oligi näiteks Mustvee vallas eelmise aasta aprilli alguse seisuga ametis viis sekretär-registripidajat.

Väikestes kogukondades oli vallavanema sissetulek ja ka töö tõhusus inimestel pidevalt silme ees, nüüd vististi tekkis poliitikuil illusioon, et valijad asuvad turvalises kauguses.

Või mida teeb 14 000 elanikuga Elva vallas üks 3200-eurose palgaga vallavanem ja kolm 3000-eurose kuupalgaga abivallavanemat? See on omavalitsusele tohutu koorem. 5500 elanikuga Peipsiääre vallavalitsuses töötab ligi 40 inimest, ja seda on ilmselgelt liiga palju. 5000 elanikuga Kastre vald saab kodulehe andmetel samal ajal hakkama 24 ametnikuga.

Loomulikult ei arva ma sugugi, et praegused vallad peaksid olema sama õhukesed kui reformieelsed, mis ei saanud enam oma põhiülesannete täitmisega hakkama. Küll aga olen südamest veendunud, et Peipsiääre inimesed saaks hakkama ka neljandiku võrra väiksema vallavalitsusega.

Sellal kui vallavalitsustes endis on töötajaid üleliia, virelevad nende allasutuste palgalised sageli 600–800-eurose brutopalga peal. Riigieelarvest palka saavate kõrgharidusega kultuuritöötajate töötasu alammäär kerkis tänavu 1300 eurole, aga kultuurimajade ja raamatukogude töötajaid ning muusikakoolide õpetajaid see ei puuduta. Pole siis ime, et järjest vähem on neid, kes suudavad ja tahavad valdade kultuurielu vedada.

Endistest vallavalitsustest said teenuspunktid, mis peaksid justkui tagama omavalitsuse lähedalolu selle elanikele. Tõstku käsi, kel on vallavalitsusse asja rohkem kui kord aastas! Küll aga on inimestele vaja kodulähedast lasteaeda, kooli, kauplust, perearsti, kultuurimaja ja raamatukogu.

Sellal kui vallavalitsustes endis on töötajaid üleliia, virelevad nende allasutuste palgalised sageli 600–800-euroste brutosissetulekute käes.

Kui rahvamaja juhataja brutopalk on 600 või 800 eurot, ei leia sellise summa eest enam külla entusiastlikku ja särasilmset kultuurivedurit. Üritusi toimub järjest vähem ja kultuurielu jääb soiku. Kui siis rahvamaja juhataja peaks pensionile jääma (kui ta juba ammu pensionil pole), leiab uus omavalitsus ka põhjuse, miks mõne endise valla keskuses asuva hoone uks sootuks lukku panna. Niimoodi hakkabki elu vinduma.

Just nüüd peakski riigikogu ja valitsus sekkuma ning kehtestama palga alammäära kõigile haritud kultuuritöötajatele. Ka siin oleks võimalik kasutada valemit, mille toel riik kehutas valdu tõstma lasteaiaõpetajate palku, kattes valdava osa nende palgatõusust nii, et sissetulek kerkis 85 protsendile kooliõpetaja alampalgast ja tänavu loodetavasti 90 protsendile.

Endiste vallavalitsuste hoonete ülalpidamine teenuspunktidena on samuti maksumaksjale ebamõistlik kulu. Haldusreform peab muutma valla juhtimise tõhusamaks ja läbipaistvamaks, mis tähendab 21. sajandil pigem seda, et vallas toimuv peab olema vallalehest ja veebist lihtsasti leitav ja kättesaadav. Kui aga keegi püüab praegu kodulehelt teada saada, mida vallavalitsus õigupoolest eelmisel nädalal otsustas, upub ta keeruka ja tihti ka puudulikku infot andva dokumendihaldussüsteemi rägastikku. «Vallavalitsus andis ehitisele kasutusloa» – mida teha sellisel tasemel vallavalitsuse istungi ülevaatega kohalikus lehes?

Nii volikogu kui vallavalitsuse istungite veebist leitavad protokollid on tihti sedavõrd üldsõnalised, et kellelgi ei teki arusaama sellest, kes ja mida üldse arutas.

Niisiis tuleb muuta kõigile omavalitsustele kohustuslikuks korralike ja detailsete stenogrammide koostamine ja avaldamine ning igasugune oluline info peaks olema kergesti leitav. Riigikontroll võiks seejuures hoida silma peal, et vallasekretärid ei kataks dokumendiregistrites ametkonnasisese kasutamise saladuslooriga kõike, mis neile vähegi pähe tuleb. Mida avalikum on juhtimine, seda parem meile kõigile. Ja kõik otsused tuleb avalikustada kohe, mitte nädalaid pärast nende tegemist.

Kui vallad ei suuda või ei taha muuta otsustesse puutuvat informatsiooni elanikele kättesaadavaks, süveneb paratamatult ka korruptsioonioht, mis käib käsikäes kohaliku võimu kaugenemisega rahvast. See ei saa kindlasti olla ühe tõsiseltvõetava haldusreformi eesmärk.

Küllap loksuvad mõned praegused probleemid paika järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste järel, aga naiivne oleks loota, et riigi survel ellu viidud valdade piiride nihutamine muutub tõeliseks haldusreformiks ilma riigikogu ja valitsuse lisasuunamiseta, olgu see siis asjaajamise läbipaistvus, kultuuritöötajate madalad palgad või rahvarikkad vallavalitsused.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles