Jalgadega hääletajad kannavad kaluriküladest aegapidi hinge välja

Foto: Kristjan Teedema

Siseministeeriumi tellimusel konsultatsiooni- ja koolitusfirmas Geomedia tehtud kohalike omavalitsuste võimekuse uuringus oli mullu Eesti 226 omavalitsuse hulgas kümne parima seas Tartumaal vaid kaks omavalitsust: kaheksandal kohal Ülenurme vald ja üheksandal kohal Tartu linn.
 

Eesti võimekaim omavalitsus oli selle uuringu järgi Harjumaa Viimsi vald. Kümne parima hulka kuuluvate omavalitsuste elanike üksikisiku maksustatud tulu ja pensionite summa oli 2010. aastal üle 80 000 krooni.

Selle pingerea kümne viimase hulka kuulub kolm Tartumaa omavalitsust: 217. kohale jäi mullu Piirissaare, 223. kohale Meeksi ja 224. kohale Peipsiääre vald. Võimekusrea lõpukümne hulka kuuluvate omavalitsuste üksikisiku maksustatud tulu ja pensionite summa jäi mullu alla 55 000 krooni.

Eesti omavalitsusi analüüsiti 29 näitaja põhjal. Arvesse võeti muu hulgas elanike arvu, sissetulekuid, töötuse määra, omavalitsuse rahalist olukorda, kohalikku majandust ja omavalitsuse teenuseid, näiteks haridusvõimalusi, aga ka seda, kas kohalikel on võimalik käia ujulas või apteegis. Kohaliku omavalitsuse võimekuse all mõistetakse uuringu järgi mitte valla- või linnavalitsuse töö tõhusust, vaid omavalitsuse kui terviku võimete summat (potentsiaali) midagi ära teha.

Tartu Postimees uurib täna, kui hästi või halvasti elavad inimesed Eesti omavalitsuste võimekuse pingerea alumises otsas ehk Peipsiääre, Meeksi ja Piirissaare vallas. Kas tõesti on siis nii, et Tartumaal on kolm valda, mis suudavad väga vähe ära teha? Peipsi-äärses kandis aetud jutud annavad mõtlemisainet, sest väikses kohas paistavad meie elu kitsaskohad selgelt silma.

Võimekuselt Eesti omavalitsuste hulgas tagant kolmanda, Peipsiääre valla Kolkja poe kellad näitavad kohalikku, Tokyo ja New Yorgi aega. Peipsi-äärses kandis ringi käies selgub, et paljud sealsed inimesed elavadki teises ajas ehk piiri taga.

Kolkja erapoes on lõuna ajal rahvarohke. Nooremapoolne kena müüja jätab oma nime enda teada ja ütleb ostjate vahetumise vahel vaid seda, et tema perel on kõik hästi: tal on töökoht kodu juures olemas ja mees teenib leiba Soomes.

Poe ees haigeid jalgu puhkav sügava puudega vana naine räägib muud: temaga koos elav poeg on töötu ja hooldajalt võeti toetus ära, sest vald ütles, et raha pole.

«Siit joostakse ära tööle Soome, sest raha on ju vaja,» ohkab Kolkja ehitusmaterjalide poe müüja Tatjana Kuzmina. «Ja meie lapsed teevad sama. Eestis on väga võimekad noored, aga need ajud lähevad ära. Mu vend läks Saksamaale korraks tööle ja jäigi sinna, tema enam tagasi ei tule.»

Peipsiääre valla inimestest töötab piiri taga vähemalt 30, kinnitab vallavanem Niina Baranina.

Naine kodus, mees võõrsil

«Kõigepealt hakkavad inimesed siit tööle käima Tartusse ja natukese aja pärast minnakse sealt edasi Soome, Rootsi, Norrasse,» räägib vallavanem. «Naised lastega jäävad koju, neil naistel on raske, sest tuleb ära teha oma ja ka meeste töö. Mitu peret on sellise raha pärast lahus elamise tõttu purunenud, mees on võõrsil endale uue kaasa leidnud.»

Praegu sõidab tööpäeva hommikul Peipsiääre vallast ligi poolsada autot Tartu poole. Tööle, raha teenima. «Paljusid nooremaid toetavad rahaliselt pensionäridest vanemad,» lisab vallavanem.
Koksitööstuse keemikuks-tehnoloogiks õppinud Tatjana Kuzmina tuli mehega Kolkjasse kümme aastat tagasi Ida-Virumaalt, kui nende pere töökoht ehk kaevandus kinni pandi.

«Mulle meeldib siin, see pole kõige hullem kant,» ütleb kokkuhoiu mõttes jahedas poes paksudes kampsunites töötav Tatjana Kuzmina. Ostjaid on reedesel päeval vähe, aga seda ei saa küll öelda, et kuuendat aastat tegutsevat tartlase Mihail Tkatšuki OÜ MNT Äri ehituspoodi valda vaja poleks. Hästi läheb nii lubi kui tsement. Peale selle on poes ka majapidamiskaupa ja kohalikku eripära arvestavat kraami, näiteks kalamehesäärikuid. «Ootan vilte, need on väga nõutud,» naerab Tatjana Kuzmina.

Peipsiääre valla elust rääkides märgib ta, et siin pole pööratud tähelepanu laste ja noorte vaba aja sisustamisele. «Mul polnud lapsena üldse vaba aega, sest igasugused ringid ja trennid võtsid selle ära,» ütleb Tatjana Kuzmina. «Siin on aga lastel liiga palju vaba aega. Nüüd õpetatakse küll nädalas paar korda võitluskunsti, aga see ei paista tõsine asi olevat.»

Pärast põhikooli lähevad noored Peipsiääre vallast mujale edasi õppima ja suur osa neist ei tulegi enam koju tagasi. «Töökohti siin ju suurt pole ja kui ongi, siis on palgad väiksed,» selgitab Tatjana Kuzmina. «Siia jäävad ajapikku vaid pensionärid. Aga neile pole lasteaeda, kooli ja nelja poodi vaja –  nii lähebki hing sellest kohast välja.» Tatjana Kuzmina ei taha Kolkjast ära minna ja praegu pole ka põhjust, sest ta pere saab hakkama.

«See pole ime, et meie vald on võimekuse tabelis viimaste hulgas, tööd ju pole,» ütleb Niina Baranina.  Ametlikult on vallas vähe töötuid, mitteametlikult on aga iga teine töötu. «Vanasti püüdsid kalurid kala kümme kuud ja kaks kuud puhkasid, nüüd on vastupidi,» märgib vallavanem. «Kuni järv ei hakka jälle meie toitjaks, seni me selles võimekuse tabelis viimaste hulgas püsimegi.»

Vallavanem on seda meelt, et riik peaks Peipsi-äärses kandis kalapüüki ja köögiviljakasvatust toetama, sest sealne rahvas tunneb neid töid. «Millegi muu tegemiseks tuleb siia tohutult raha kulutada ja inimesi ümber õpetada,» märgib ta. «Aga kes hakkaks siin midagi sellist tegema?»

Meeksi vallas Mehikoormas ja Meerapalus torkavad silma ilusaks vuntsitud majad. Need on enamasti kalurite kodud. Paljud kalurid elavad aga oma ilusates kodudes vaid äraelamiseks liiga lühikesel püügihooajal, suurema osa aastast teenivad nad raha piiri taga.

Majad täituvad suvitajatega

«Inimesed ei ela siin lihtsalt ära, sest laenud on kaelas,» ütleb Meeksi valla ainsa poe, Mehikoorma A ja O kaupluse müüja Ulvi Voiter. Tema tütar elab Tartus ja poeg on Soomes. «Mina ei lähe kodust enam kuhugi, aga mu lapsed siia enam tagasi ei tule,» märgib Ulvi Voiter. «Vald proovib küll inimeste elu paremaks teha, aga vallal pole ju selleks kuigi palju raha.»

Viimastel aastatel on elu Meeksi vallas Ulvi Voiteri sõnul paremaks läinud küll: Tartust saab Meeksisse korralikku asfalti pidi ja põllud on jälle üles haritud. «Suvel on meil palju rahvast, sest pea kõik tühjad majad on ära ostetud, siia käiakse suvitama Narvast ja Paldiskist,» lisab Ulvi Voiter. «Aga ka sügisest suveni võiks meil rohkem ostjaid olla.»

Sama soov on Mehikoormas 30 aastat apteekrina töötanud Ilve Paatsil. «Tunnen siin puudust inimestest,» ütleb ta. «Noored lähevad ära ja uusi elanikke meile juurde ei tule. Vald on püüdnud siin teha nii palju, kui saab, aga noored muudkui lähevad.»

Haavametsa külas elav Inge Solodov on seda meelt, et haldusreform tuleb kiiresti ära teha, siis ehk allakäik peatuks. «Meil on volikogus aastaid ühed ja samad inimesed, elu ei muutu,» ütleb ta. «Olin korra  volikogus ja nägin seda süsteemi seestpoolt. Klähvisin küll, aga palju sa üksi ikka jaksad.»

Inge Solodov hakkas mõni aeg tagasi Haavametsa rahvale Eesti Energialt paremat elektrit välja ajama. «Meil oli varem selline elekter, et pesumasinat tuli käega ringi ajada,» selgitab ta. «Eesti Energia soovitas ka valda kirja teha, et meil on paremat elektrit tarvis. Tegin siis küla nimel valda kirja, aga meile isegi ei vastatud.»

Kuuseistikuid kasvatava Inge Solodovi kolm last on kodust läinud: vanem poeg elab-töötab välismaal, noorem poeg on Tallinnas ehitusinsener ja pere noorim laps, tütar, õpib Nõo reaalgümnaasiumis.

«Muidugi tahaksin, et lapsed oleksid kodule lähemal, aga ma ei tee illusioone, et nad tulevad tagasi,» ütleb ta. «Mida nad siin teeksid? Terve meie riik on süsteem, mis ainult mängib inimestega, inimesed on siin riigi jaoks, mitte riik inimestele. See ei ole normaalne, et inimene ei saa oma kodus oma tööga ära elatud.»

Elu teeb Inge Solodovi arvates paremaks vaid enda eest seismine ja tegutsemine. «Elame nii, et kui raha on, on hästi ja kui pole, elame üle,» räägib ta. «Nälga me abikaasaga ei sure. Mul on kelder maast laeni talvevarusid täis, purgid katavad ka põranda. Hakkasime jälle sigu pidama, jõuluks on paar tükki omast käest võtta.»

Meeksi valla kassapidaja ja Aravu rahvamaja juhataja Tea Tensoni sõnul enamik ta koduküla Aravu rahvast haldusreformi ei poolda. «Inimesed tahavad jätkata omaette, teistega liitumata,» räägib ta. «Saame siin ka piskuga läbi, sest oleme igasugustest rasketest olukordadest välja tulnud. Meile on ainult rahvast juurde vaja. Majasid siin küll järjest ostetakse, aga neist saavad suvemajad.»

Tea Tensoni kolm poega on Meeksi vallast läinud: üks Tartusse, teine Tallinna, kolmas Soome, koju ei tule neist ilmselt enam ükski. Ja kuigi nii on paljudes sealsetes peredes, tuleb vallal aina edasi minna. Hea uudis on see, et sel aastal tekkis vajadus lastehoiu järele ja nüüd kirjutab vallavalitsus projekti, et selline koht noortekeskuse ruumidesse rajada.

Plaanis on ka Aravu rahvamaja põhjalik remont. Aga seda tööd tuleb teha järkude kaupa, sest vallal pole võimalik korraga suureks remondiks omaosaluse raha välja käia.

«Kaugemasse piirkonda peab riik rohkem panustama, et siia tühermaad ei tekiks,» arvab Meeksi vallavanem Aleksandr Suvorov, kes elab Eesti võimekuselt kaheksandas ehk Ülenurme vallas. «Siia võiks teha näiteks õmblusfirma tsehhi, mille jaoks ehitaks ruumid riik. Inimene jääb siia ja tuleb siia vaid siis, kui on tööd. Veel on siin kool ja inimesed, veel on siin kõik võimalik.»

Koolist saab majutuskoht

Piirissaarel pole kooli enam mitukümmend aastat, aga sealgi on elu võimalik. «Mind rahuldab siin kõik,» kinnitab neli aastat tagasi Tallinna ja Piirissaare vahet kurseerima hakanud 26-aastane Vitali Trots. «Vahepeal sõidan Tallinna, aga talviseks püügiks tulen tagasi.»

Mõne asjaga Vitali Trots siiski rahul pole. «Vaatasin seda omavalitsuste võimekuse tabelit ja ma pole sellega rahul,» ütleb ta. «Piirissaare on seal alati viimaste hulgas, sest meil pole lasteaeda ja kooli, need punktid jäävad juba iseenesest saamata. Aga Piirissaarel elavad enamasti pensionärid, mis koolist ja lasteaiast siin rääkida.»

Saareelu suurimaks miinuseks peab ta perearsti ja apteegi puudumist. Siiski, Tooni külas töötavad piirivalvurid, kes tõsise tervisehädaga inimese toimetavad alati kiiresti suurele mandrile. «Vanadel on siin parem kui linnas,» arvab Vitali Trots. «Neil on aed, kus saab köögivilja kasvatada. Majapidamiskulud on väiksed, pood töötab korralikult ja vald teenindab rahvast hästi.»

Tõsi, noorematel on saarel keerulisem, sest pole tööd. «Noored sõidavad Soome tööle, sest meie ainus õige töö on kalapüük, aga sellega on seotud tohutu bürokraatia,» märgib Vitali Trots ja lisab, et ka püügiaeg on väga lühike.

Pikki püügipause tahab ta tulevikus täita turismiteenusega. Selleks ostis noor mees Piirissaare vallalt ära endise koolimaja, kuhu kavandab majutuskohta.

On asju, mida Piirissaarel saab parandada, ja on asju, mida ei saa, märgib Piirissaare vallavanem Siim Avi. Näiteks ei saa parandada seda, et Piirissaarel on alati olnud vanim elanikkond, see vallavanema arvates jääbki nii. «Piirissaare noored elavad enamasti kahe kohas, saarel ja Tartus või mujal, sest sotsiaalset elu on neil saarel vähe,» ütleb vallavanem.

Vald saab kohaliku elu edendamiseks tema arvates alati midagi ära teha. «Noored plaanivad majutuskohta ning vald saab neid selle tegemisel nõu ja jõuga aidata,» selgitab Siim Avi.
Praegu töötab vallavanem selle kallal, et Piirissaare saaks lõpuks üldplaneeringu. Siis võib hakata ka midagi uut ehitama.

Piirissaare vald, mullu 217. koht võimekuse pingereas

• Praegu 102 elanikku, kellest talvel elavad saarel laias laastus pooled. Lapsi saarel pole, elanikest ligi 56% on pensionärid. Valla tänavune eelarve on ligi 89 480 eurot.

• Paar töötut.

• Vallas on sadam, raamatukogu, erapood, postipunkt ja nüüd ka jäätmejaam. Saarel töötavad ka piirivalvurid. Kalureid on kümmekond, kala ostab kokku kohaliku mehe Kalju Saki OÜ Sinijärv. Perearst käib saarele kord kuus Võnnust, apteeki pole. Kooli ja lasteaeda pole, klubihoone on küll olemas, kuid seda ei kasutata. Piirissaare rahvas peab oma suuremad peod külmal ajal vallamaja teise korruse saalis ja soojal ajal õues.   

Meeksi vald, mullu 223. koht võimekuse pingereas

•    Praegu 675 elanikku: 12% lapsed, 56% tööealised, 32% pensionärid. Valla tänavune eelarve on ligi 478 000 eurot.

•    Töötuid tänavu oktoobris 16.

•    Tööd annavad vallavalitsus, kalafirma OÜ Latikas, maid harivad OÜ Clahel ja Võnnu valla põllumees, piirivalve, Järvselja metskond, kauplus, Eesti Post, Laaksaare sadam ning Peipsi ja Lämmijärv (kaluritele).

•    Vallas on üks kauplus (Mehikoormas), teisi kohti teenindab leivaauto, mida doteerib vald. Lasteaeda pole, Mehikoorma põhikoolis õpib 27 last. Kolm raamatukogu (Mehikoormas, Meerapalus ja Järvseljal), perearst ja apteeker (Mehikoormas), rahvamaja (Arvul). Mehikoormas on noortekeskus (kunsti- ja tantsuringid), Aravul naisselts, Järvseljal Rõka külaselts.

Peipsiääre vald, mullu 224. koht võimekuse pingereas

•    Praegu 790 elanikku: 13% lapsed, 59% tööealised, 28% pensionärid. Valla tänavune eelarve on 552 884 eurot.

•    Töötuid praegu 25.

•    Töökohad: vallavalitsus ja vallaga seotud asutused, postkontor, kala- ja sibularestoran, sadam, neli erapoodi, Kasepääl töötav õmblusfirma OÜ Grossestrasse, kalafirma OÜ Peipsi Kalamees.

•    Kolkjas asuvas lasteaias käib 14 mudilast, Kolkja venekeelses põhikoolis õpib 56 tüdrukut ja poissi. Kaks raamatukogu (Kolkjas ja Varnjas), rahvamaja, perearst ja apteek. Neli erapoodi: toidupoed Kolkjas, Kasepääl ja Varnjas ning ehitusmaterjalide kauplus Kolkjas.

Allikad: Piirissaare, Meeksi ja Peipsiääre vallavalitsus