Kes võiks vaimustuda kuivatatud jänesekõrvadest, kassi skeletist, veise hingetorudest ja konnalaipadest? Või siis lõhkenud mürsukestadest, roostetavast vannist, raudtünnist ja tehisjalgadest?
Tekstiilikunstnik Tuuli Vahesaar huvitub neist päris kindlasti, sest talle meeldib koleduse ilu. Tema ei koo ainult kangast, vaid ta eksperimenteerib, olles vahepeal maalikunstnik ja vahepeal skulptor.
Tema väljendusvahendeiks sobivad linnusuled, linatakk, okastraat, punased platvormkingad ja vana seinakell. Samuti meeldib talle katsetada inimkehalt võetud kipsjäljenditega. Mismoodi siis?
Tuleb minna Tuuli Vahesaarele näitusele Nooruse galeriisse, et seda mõista.
Näitust «Lõksus» raamivad mälu augud ehk herilasepesa meenutavad ja linakiududest ehitatud ümarad vormid, valged augud ühes seinas ja mustad teises.
Kunstnik leiab, et mälu on omamoodi lõks, kust saavad alguse inimeste tunded, elamused, hirmud, sõltuvused ja eelarvamused ning neist lõksudest vabaneda pole lihtne. «Mällu talletunud asju on võimalik küll alla suruda või neid lihtsalt unustada, siiski jääb kõik kuhugi alles,» ütleb ta.
Inimesel tuleb ta meelest lõksus olemisega kas kohaneda või veel parem – end sellest inspireerida lasta. Nooruse galeriis, mälu aukudega seinte vahel, ongi Tuuli Vahesaar üles seadnud iseenda isiklikud lood.
/nginx/o/2019/01/19/11726516t1hee54.jpg)
Tuuli Vahesaar mäletab, et kui ta oli nelja-aastane tüdruk, pidas ta vanaema Võrtsjärve ääres jäneseid. Ta mäletab jänesepuure ja seda, kuidas tahtis loomadele väga lähedal olla. Lõpuks ronis ta ühte puuri, pani puuriukse kinni ning oli seal koos jänestega lõksus, jänesed muidugi šokis.
«Ma olin selle seiga täiesti unustanud, aga kui ma oma jänesekõrvadega tööd tegin, siis tuli kõik meelde,» räägib ta. «Iial ei tea, mis saab päästikuks, mis selliseid mälestusi vabastab.»
/nginx/o/2019/01/19/11726512t1hde4b.jpg)
Tuuli Vahesaar seisab oma teose ees, kus ta on sidunud kokku kümneid ja kümneid karvadest puhastatud ja kuivatatud jänesekõrvu nii, et need kokku kujutavad otsekui üraskite käigusüsteeme.
«Ka ürask on ju mingitpidi lõksus seal puukoore all,» ütleb kunstnik.
Teose nimi on «Ürask».
Seinal on kaheksast veise hingetorudest pannoo. Hingetorud on tihedalt üksteise kõrval ja kullavärviga üle pintseldatud.
/nginx/o/2019/01/19/11726511t1h7721.jpg)
Ega see väga ilus ei ole, tunnistab Tuuli Vahesaar. Aga kui mõelda, et hingetoru kaudu ventileeritakse kopse ning et see on elamiseks väga vajalik tegevus, muutub hingetorudest teos, pealkirjaga «Ventilaator» ilusaks.
Tuuli Vahesaare puberteediealine poeg on inspireerinud teda võtma lapse selja taha põimitud kätelt kipsjäljendid ning esitlema neid näitusel nööriga kinniseotult. Nööri küljes ripuvad küll käärid, millega võiks köidikud läbi lõigata. Aga sellesama nööriga on ka randmed tihedasti kinni seotud.
Käed ise muutuvad ülevalt poolt käsivarsi aga otsekui tiibadeks.
/nginx/o/2019/01/19/11726514t1hdf9a.jpg)
See on klassikalise puberteediea väljendus: sa oled natuke abitu ja iseenda kammitsais, teisalt tunned, et kuldsed tiivad on seljas ja kõik on võimalik.
Teose nimi on «Puberteet».
Üle vana tsinkvanni ulatuvad pikad sääred. Vann ise on täis linnusulgi, nende keskel seinakell.
«See kell on vanaema pulmakink ja see vann on ka meie kodust pärit,» selgitab kunstnik. Ta on mõelnud, et seni kuni inimene on nii väike, et ta vanni ära mahub, on ta igas mõttes, ka vaimselt süütu.
/nginx/o/2019/01/19/11726507t1hf66d.jpg)
«Ja kui sa oled väike, siis on ajal ka hoopis teine mõõde,» selgitab ta edasi. «Aeg oleks oma tiibadelt justkui suled maha raputanud ja need suled on koos sinuga seal vannis. Üks päev tundub tohutu pikk! Niipea, kui inimene vannist välja kasvab, võtab aeg suled selga ja lendab edasi ning ka süütus on kadunud.»
Tuuli Vahesaare vanaonu oli sõjas kaotanud oma vasema jala. Tuuli mäletab, et väikse tüdrukuna kartis ta vanaonu jalaproteese kohutavalt. Kui vanatädi teda külla kutsus, siis tüdruk parema meelega kööki ei läinud, kuna köögiukse taga seisid hirmsad kunstjalad, rihmad harali.
Argipäeviti käis vanaonu karguga, kunstjalad olid vaid pidupäeva puhul allapanemiseks, üks natuke ühtemoodi, teine teistmoodi disainiga ning ühel tugevast kautšukist labajalg veel otsas.
Tuuli Vahesaar oli lasteaiaealine, kui vanaonu suri. Vanatädi viis kunstjalad pööningule, kuna ei raatsinud kalli inimesega seotud varandust ära visata.
Siis möödus kolmkümmend aastat, ja Tuuli Vahesaar oli Oskari täiesti unustanud.
Vana talukoht on nüüdseks maha jäetud ja maja ise kokku varisenud. Eelmisel suvel sattus Tuuli sinnakanti kõndima, ja siis ta nägi neid jalgu jälle – metslooomad olid need varemete alt välja kiskunud.
«Ma tundsin vanaonu kunstjalad paugupalt ära. Ja kui need kunagi olid väga hirmsad, siis nüüd oli neil hoopis teine tähendus, nad tundusid ilusad,» räägib Tuuli Vahesaar.
/nginx/o/2019/01/19/11726503t1h7010.jpg)
Kohe lisandus veel üks mälupilt. See, kuidas nad lapsepõlves ringi sõitsid ja mõnikord koos ujumas käisid. Ja kuidas vanaonu võttis oma kunstjala alt ning hüppas ühel jalal hoogsalt veekogu poole.
«Ta oli minu silmis vana mees, aga oma ühel jalal hüpates nii osav, et näis mulle tsirkuseartistina,» kirjeldab Tuuli.
Teose nimi on «Tsirkus».
Tuuli Vahesaare elus on olnud perioode, kus ta on käinud otsimas lõhkenud mürsukesti Narva jõe lähistelt. Selliseid kesti leiab Eestist palju, kui kohti teada.
Asi, mis teda niisuguste sõjatrofeede puhul võlub, on taas vorm. Et vormi paremini esile tuua, värvis Tuuli Vahesaar osa kesti ära ja tassis näitusesaali.
Ühel mürsukestade otsimise retkel märkas Tuuli maas ka samblaga kaetud ja väga ilusa mustriga ümarat pinda. Ta asus seda rõõmsalt silitama, hõigates teistele: «Vaadake, kui ilus! Vaadake, mis ma leidsin!»
Aga see oli lõhkemata mürsk.
«Kui see mürsk oleks lõhkenud, võinuks järgneda pilt, mis praegu siin näitusel,» räägib kunstnik.
/nginx/o/2019/01/19/11726509t1hdb64.jpg)
Ta teose «Kurjad lilled» moodustavad mürsukestad. Nende lõhkirebitud otsad on otsekui rauast õied, mille kroonlehtede haardes Tuuli enda käed, jalad ja nägu ehk siis kipsjäljendid ta enda kehalt.
Tuuli Vahesaarel on sõber, kes sai ühelt napsulembeliselt mehelt päranduseks maja, kus ta pidas hulgaliselt kasse.
Kui see mees suri, läks sõber maja vaatama, tegi ukse lahti ja niipea, kui ta selle avas, jooksid kassid majast välja.
Ainult üks kass ei jooksnud. Aga see tuli välja hiljem.
Kolme aasta möödudes, kui too sõber uuesti maja koos oma sõpradega vaatama läks, oli Tuuligi kaasas.
«Mulle meeldib mõelda, et see kass, kes majja jäi ja ei põgenenud, oli tolle joodikust mehe lemmikkass,» ütleb Tuuli nüüd. «Me leidsime selle kassi vatitekkide vahelt äralagunenult, tundsime ta ära vaid pea järgi, mis koos vurrudega välja paistis. Kõik pistsid karjuma, et issand kui õudne, keegi oksendas. Aga mina vaatasin ja vaatasin. Ja see lugu tegi mu südame soojaks.»
/nginx/o/2019/01/19/11726501t1haefe.jpg)
Võib öelda, et Tuuli Vahesaar päästis selle kärvanud kassi ja andis talle uue elu. Ta loodud teoses on looma luustikust saanud viiul, millelt inimene poognaga viise võlub.
Eelmise suve lõpul suri üks endassetõmbunud proua, kel ei olnud lapsi ega ühtegi sõpra. Ta korterisse astudes avastas Tuuli tohutu suure kaktuse, sellise, millised võiksid kasvada ainult Lõuna-Ameerikas.
«See kaktus tõi mulle meelde Gabriel Garcia Marquezi romaani «Sada aastat üksildust», mis mulle väga meeldib,» räägib ta. «Ja siis ma mõtlesin selle inimese peale, kes terve elu ei lasknud kedagi endale ligi, oli okkaline nagu see kaktus ning kasvas temaga kogu elu. Nii sai kaktuski vanaks ning jäi lõpuks sellesse korterisse üksi.»
Tuuli Vahesaar võttis kätte ja taris kaktuse näitusele.
/nginx/o/2019/01/19/11726492t1h2773.jpg)
Taim on väga kehvas seisus. Tuuli on teda kastnud ja püüab ta eest hoolitseda. Üksikute inimeste teema puudutab teda väga.
Niisiis on Tuuli Vahesaar püüdnud kunstnikuna väärindada kõike, mis esmapilgul näib kas kole või jube või liiga labane ja väärtusetu. Ta paneb näituse külastaja proovile, küsides, mida nad suudavad esteetilisena vastu võtta ja mida nad enam ei suuda. Kust läheb piir?
Kaugeltki mitte kõik Tuuli Vahesaare mälu aukudes lõksus olevad pildid ei saanud siin ümber jutustatud.
Külastajaile teeb kunstnik Nooruse galeriis tuuri eeloleval laupäeval, 26. jaanuaril kell 15.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)