Teeme su tissidest triibud, pagassis on kilu, keegi võiks valada viina, miinus teeb alati liiga.

Teeme su tissidest triibu, pikem kui Pirita jõgi, rullitud torudeks rahatähed, sellest on alati vähe.

Skandaalsed sõnad, mis?

Aga just seda Eesti kõige seksistlikumaks bändiks tituleeritud räpipundi 5miinuse paari aasta tagust lugu on ümisenud nii viie- kui ka viieteistkümneaastased, kahekümneviiesed ja vanemadki. Ilma et keegi oleks väga pikalt nende sõnade tähendusele mõelnud.

«Erootikapoe» pealkirja kandev lugu lihtsalt on nii haarav, et kui seda kuskilt kuulma juhtud, võid olla kindel, et ülejäänud päeva taob see räige biit su ajusagarate vahel, tahad või ei.

Sel 5miinuse lool on nüüdseks pjedestaalikoht Eesti räppmuusika tipus. Mitte küll selles loos, kuid mitmete teiste miljonitesse küündivate kuulajanumbritega lugude juures on oma roll aga kanda kirjanik Sass Hennol. Või nagu ta ise end ühe lausega kirjeldab: inimesel, kes kirjutab tekste. Tekste, mis võivad meeldida või mitte. Aga reeglina ei jäta kedagi külmaks.

«Mul paluti viimati end ühe lausega kokku võtta 2003. aasta suvel, kui olin režii õppetooli katsetel,» rääkis Sass Henno. «Siis astusin vastuvõtukomisjoni ette, vaatasin kõigile pikalt silma ja ütlesin: tere, mina olen Sass ja ma kirjutan tekste. Kõigile jäi meelde.»

Korgijoogi vastu

See tundub ka nüüd, 16 aastat hiljem lausa igavikuliselt täpne. Sel päeval, kui ma Sass Hennole helistan ja tahan intervjuud kokku leppida, ütleb ta mulle otse, et praegu on romaani kirjutamise periood ja ta ei luba mitte midagi. Ei lepi kokku kohtumist, sest ta ei ilmuks sinna tõenäoliselt kohale. Ei pane paika täpset aega telefonikõneks, sest ta ilmselt unustaks selle ära. Üleüldse tahaks ta selle loo ise valmis kirjutada. Ta peaaegu teebki seda. Aga ainult peaaegu. Ta on ju siiski kirjanik.

Tegelikult eelistab Sass Henno end määratleda natuke laiemalt kui pelgalt kirjanikuna. Ta ütleb, et ta lihtsalt kirjutab – lisaks ilukirjandusele ja laulusõnadele ka esseesid, kõnesid, sotsiaalmeediapostitusi, kommunikatsioonistrateegiaid, turunduskampaaniaid, äriplaane. Nooremana kirjutas ka kõikvõimalikke kirju: seletuskirju, armastuskirju, vabanduskirju, motivatsioonikirju, nagu elu nõudis.

Viimasel ajal võib väga otsekoheste sõnavõttude poolest tuntud Sass Henno nime seostada peamiselt kolme teemaga. Esiteks, nagu juba mainitud, teeb ta kaasa räpipundi 5miinuse juures, ehk nagu nad ise ütlevad: Sass Henno on kuues miinus.

Selle taustal on jooksnud karskuse teema. Nimelt on ta nüüdseks juba aasta aega täiesti kaine. «Kui aasta täis sai, andsin Kroonikale oma elu esimese intervjuu, et seal korgijoogist ehk GHBst rääkida,» selgitas Sass Henno.

Kartma ei pea tüdrukud, vaid need, kes pilditute tüdrukutega seksivad.

Just võitlus ​GHB ja kohtinguvägistamise vastu on see, millega Sass Henno viimasel ajal kõige enam on silma paistnud. «Olen kohtunud kümnete poliitikute ja ametnikega, kirjutanud kümneid postitusi, pidanud kümneid tunde telefonikõnesid, vastanud mu Facebooki saabunud ohvrite kirjadele vist isegi sadu tunde uneajast, andnud usutlusi raadiole, telele, trükimeediale Eestis ja Soomes. Sain oma postitustele kümneid tuhandeid laike ja tuhandete kaupa jagamisi,» rääkis Sass Henno. «Aga mis muutus?»

Peale selle, et paljud inimesed said sellest probleemist rohkem aimu, ei ole tema sõnul muutunud mitte midagi. «Päevalehe ajakirjanik noomis mind Facebookis ja õigustas politsei tegematajätmisi.»

Kirjaniku sõnul on politsei kümneid tunde jälginud klubides, aga teinud seda täiesti valesti, mõistmata, millised tüdrukud ja millistel kellaaegadel ohtu satuvad.

«Kõige enam on ohus need neidude seltskonnad, kus on end juba lõbusaks joodud ja kellele kahtlased tüübid kahe-kolme ajal öösel ligi ujuvad,» ütles Sass Henno, kes võiks oma sõnul sellel teemal lõputult rääkida.

Aga miks just see teema? Ja miks just nüüd?

«Isiklikud põhjused. Liiga paljud tuttavad tüdrukud on seda kogenud. Sain aru, kuidas tüdrukud tunnevad nii suurt häbi, et ise seda võitlust kunagi ei alusta,» rääkis ta. «Ja mul oli strateegia: anname vägistajad üles. Sest kartma ei pea tüdrukud, vaid need, kes pilditute tüdrukutega seksivad.»

5miinust läinud aastal Valgeranna festivalil.

FOTO: Mailiis Ollino

Räpp päästis elu

Täna öösel, kui ajalehetoimetused lehte levisse lasksid, peksis keegi kuskil oma naise vaeseomaks ja see naine ei lähe täna tööle, sest tal on valus ja häbi. Ja kuskil korteris vaaritab keegi praegu kahest labasest koostisosast GHBd. Sedasama GHBd, mida narkomaanid ergutina armastavad ja mille abil nädalavahetuseti tüdrukuid uimastatakse.

Niimoodi kirjeldab Sass Henno oma mõtteid ja maailma. Rõvedat, alatut ja jõhkrat maailma, kus pole midagi roosat ega ilusat. Ta peab end põhjakihist sirgunuks, lapseks, kes kasvanud ilma päris headuse ja armastuseta. «Minus on õpitud ja välja mõeldud headus ja armastus. Ja selles valguses ongi lihtne ja loogiline teha laval sellist show’d, nagu me 5miinusega teeme: kogu selle maailma kõverpeegel ja satiir,» rääkis Sass Henno.

Ta ütleb, et 5miinust päästis ta elu, sest nende looming õpetab end mitte liiga tõsiselt võtma. Nüüd on neil juba neli aastat igal nädalavahetusel vähemalt kaks live'i. «Miinused on mulle vist kõige tervislikumalt mõjunud üldse. Ma arvan, et nad on mu elus sama olulisel kohal, kui kunagi oli Kaur Kender,» märkis Sass Henno.

Aga tegelikult leiab ta, et miinused oma nurjatu vahetusega ei ole aidanud mitte ainult teda, vaid ka paljusid teisi noori. «See tõde on üks parimaid depressiooniravimeid, mida me bändina jagame. Alkoholism ja ained ning raha ja respektinälg on selle bändi DNAs. Selle pinnalt meil kohe klappima hakkas ka.»

Temal endal läks hingerahu leidmiseni aega aastaid. Sass Henno ütleb, et elus on vähe asju, mida ta ei ole proovinud. «Mul oli karm lapsepõlv, kuri ema, kes arvas, et ma lähen pätiks, kui ta mind piisavalt ei peksa,» avaldas ta.

See viis aga hoopis selleni, et niipea kui noor mees vähegi suhtekõlblikku ikka jõudis, hakkas ta kohe kodu mängima, nii nagu oskas, ja raha tegema, nii nagu oskas. «Proovisin end kuidagi sellest lapsepõlvest välja võidelda ning otsida tüdrukutelt tunnustust ja hellust, mida lapsepõlvekodus ei saanud.»

Sõltuvus kõigest

Nagu mässudega ikka, jäi ka Sass Henno sõltuvaks kõigest, mis aitas unustada tema seesmisi hirme ja valusid. Suhetest, ainetest, pidudest, rahast. «Olen elus hinnanud keemiat, mis võimendab ensüüme, mida ma ise eriti hästi toota ei oska,» selgitas ta. Alkohol, MDMA, amfetamiin, kokaiin – kõik, mis tekitas tunde, et ta on kuidagi parem, kiirem, naljakam.

Aastaid hiljem teab ta, et see on suur enesepettus. Sama, mida paljud meist õhtuse veiniklaasiga kogevad. Mõnus on ju. «Selle kõige mahajätmine tekitas tunde, nagu oleks mingi hullu pruudi maha jätnud. Siiani on head asjad meeles. Ja siiani igatsen mingit osa sellest noorusest. Aga sama tugevalt tean ka, et kui ma oleks seda teed edasi läinud, oleks ma ühel hetkel olnud üks üsna kurb keskealine vaatepilt,» rääkis Henno.

Miinuste fännid Valgerannas.

FOTO: Mailiis Ollino

Nüüd on ta saanud uusi kirjasõpru – vastab võõraste meeste kirjadele, kes küsivad, kuidas joomist maha jätta. «Kiidan neid. Ja üritan öelda, et nad ei pea jooma, kui ei taha. Lihtne öelda, raske teha. Aga soovitan ka anonüümsete alkohoolikute koosolekuid. Isegi käisin kevadel ühel sellisel. Kogesin mõistmist, mida oma sõprade poolt kunagi varem pole kogenud,» ütles ta.

Aga kuidas saab kirjutada ja räppida tissidele veetud triipudest, kui ise oled karske ja eeskujulik?

«Sest ma olen lihtsalt väga hea kõiges, millele ma pühendun. Kui aeg-ajalt koolides noortele oma loomingust, kujunemisest, tehtud vigadest räägin, siis küsitakse tihti, kuidas sa ajad nii mõistlikku juttu ja laulad selliseid sõnu. See, mis toimub laval või raamatu lehekülgedel, pole elu, vaid elu kujutis,» rääkis Sass Henno.

Tema sõnul ei saagi paljud inimesed aru, et laul ega raamat pole elu. Kui tema esikromaan «Mina olin siin» anonüümse käsikirjana romaanivõistluse võitis, arvasid žüriiliikmed, et see on mingi vanglas istunud tüübi kirjutatud lugu. «Eesti kirjanduses esimesed lapsevägistamise stseenid ja kõik muud õudused, mis ma kunagi kirja pannud olen, on osa sellestsamast maailmast, kus me elame,» rääkis ta.

«Seda on raske öelda, aga kallid lugejad, on fakt, et täna öösel kuskil Eestimaa kodus vägistatakse mõnda last, kes ei suuda endale abi kutsuda ja võibolla ei julge elu lõpuni tunnistada, et see juhtus. Seda tegi ta lähedane. Võib olla mõni teie Facebooki sõber. See on jälk maailm.»

«Mina olin siin»

Just romaaniga «Mina olin siin» sai Eesti teada, kes on Sass Henno. Raamatuga käib kaasas üks legend. Nimelt esitas ta selle kirjandusvõistlusele, mille peaauhind oli 50 000 krooni. Aga teosele lisaks andis noor kirjanik žüriile kohe kaasa ka oma arvelduskonto numbri. Kui võiks arvata, et sellega näitas ta üles kõikumatut enesekindlust, siis on tegelik põhjus märksa argisem. «Mul oli raha vaja, aga ei teadnud, kuidas see rahakandmine käib, kui juhuslikult võitma peaksin,» avaldas Sass Henno. Niisiis pani ta kontonumbri juba eos juurde, et hilisemaid sekeldusi vältida. Nagu nüüd teame, see toimis.

Miinused on mulle vist kõige tervislikumalt mõjunud üldse, ma arvan, et nad on mu elus sama olulisel kohal, kui kunagi oli Kaur Kender.

«Mina olin siin» jutustab tema Tartu-loo. Tõsi, mõningate ilukirjanduslike liialdustega. Heasse kooli õppima sattunud teismeline kutt ei saa hakkama suhete ega äriga ja satub pahandustesse. «Sama,» ütles kirjanik lühidalt. «Mul oli kooli ajal kogu aeg suhetega jama ja raha puudu. Käisin kooli kõrvalt pidevalt igasuguseid töid tegemas. Lõpetasin Miina Härma gümnaasiumi tänu sellele, et mu klassijuhataja ja praegune direktor Ene Tannberg ütles, et äri jõuad elus hiljem ka teha, aga keskkooli vanana tagasi lõpetama tulla on natuke tobe.» Ka Ene Tannbergi nimetab Sass Henno üheks oma elupäästjaks.

Tartus elas Sass Henno koos emaga Annelinnas ja hiljem koos oma esimese pruudiga Karlovas Võru tänava pitsapoe vastas. Seal algas ka «Mina olin siin» romaani tegevustik.

Ehkki Tartu on kirjaniku sünnilinn, ei ole tal Emajõelinna vastu sooje tundeid. «Mul oli siin elades suhteliselt nõme lapsepõlv, hiljem äge kool ja koolikaaslased, aga nendega olen sõber teistes linnades elades ka,» rääkis ta.

Sass Henno näeb end hoopis tulevase pärnakana, kuigi lõviosa ajast veedab ta siiski Tallinnas. «Mul on Balti jaama juurde Kopli tänava algusesse rajatud üliäge loominguline keskkond, aga kuigi ma olen 15 aastat Tallinnas elanud, pole mul mingit pealinlase identiteeti,» ütles ta. Ainus linn, kus ta end koduselt tunneb, on Pärnu. Nädalavahetuseti ongi ta tihti seal. Tulevikus tahab sinna päriseks kolida.

Selleni on aga ilmselt veel aega. Praegu toimetab Sass Henno oma senist mahukaimat käsikirja. See on romaan ühe Eesti panga ajaloost, midagi hoopis erinevat pätiromaanist ja 5miinuse sasshennolikust asjast. Kirjanik lausub uut teost iseloomustades sõnu nagu ilus, keeruline ja põnev.

Teose kirjutamise aja kohta ta aga nii positiivseid sõnu lendu ei lase. «Kirjutamise aeg on õudne. Üksildane ja tobe. Olen halb enesedistsiplineerija, kipun reegleid rikkuma. Kirjutan lehekülje kaupa. Mingid üksikud ööd on rekordid, kus sünnib 16 lehekülge head teksti. Aga enamasti üks või kaks. Ja siis tekib tunne, et olen puhkuse ära teeninud.»

Sest ma olen lihtsalt väga hea kõiges, millele ma pühendun.

Siis üritab ta end uuesti tööle sundida, aga hakkab hoopis klaviatuuri või külmkapiriiuleid puhastama, nagu ikka. Vahel võtab kirjanik kasutusele aga drastilisemad meetmed ja kustutab telefonist kõik suhtlusäpid ära või sõidab kuhugi hästi kaugele. Teinekord aga tsätib terve öö Facebookis sõprade või võõrastega ning on hommikul iseenda peale solvunud, et kirjutamisöö tulemus on null uut lehekülge.

«Kirjutamise periood on inimlike nõrkustega võitlemine,» kirjeldas Sass Henno. «Ikka tuleb vahepeal kiusatus muud teha. Tartu Postimehele intervjuu anda näiteks.»

Põhja-Korea

FOTO: Ardi Truija

Põhja-Korea
Bändikaaslane 5miinusest

Sellest, kuidas algas meie ja Sass Henno koostöö, võib meie viimase loo «Aitäh» viimast salmi kuulata.
Olime lõpetanud esimese plaadi lood ja tähistasime Võsu terrassil, plaat ripiidi peal, kui järsku ilmus Sass Henno ja ütles, et vägevat asja teete mehed. Nii me sõpradeks saimegi, 2016 suvi oli siis vist.
Ta oli kuulanud Beebilõusta plaadid kulumiseni läbi, kuulis mingit meie podcast'i vist, helistas Genkale, et tal meie plaati vaja, Genka andis numbri, Sass sõitis kohe Võsule. Eesti väiksuse suhtes on ta väga pragmaatiline: võib iga kell ühest nurgast teise sõita, nii et silm ka ei pilgu. Sellest hetkest, kui ta Võsule tuli, on meil olnud üks ühine tee küll, mida mööda kogu bändivärk käib.
Sass Hennona on tal alati põhjendatud arvamus absoluutselt iga teema kohta, see tähendab, et igasugused imagoloogilised ja muud representatiivsed suunad, mis pundiga läbi arutame, saavad ka temalt kindla lisaväärtuse.
Ühtlasi teeb meiega koos laule, kontserte, ajab koos Eston Kohvriga äriasju (aga võibolla vaatavad tegelikult Sassi juures telekast «Pandikunne»), kannab 5miinuse särke igal avalikul esinemisel ja selfidel – full represent.

Ta on sihuke kavala pilguga ideemees, mõtetest kunagi puudu ei jää. Sõbrana on ta suure südamega. Võtab vastu kõik inimesed, kes teda virtuaalis sõbrastavad, ja räägib kõigiga. Ta on suhtluskeskjaam. Samas on mul alati tunne, et tal on mingi suurem plaan, mingi vaikimisi ambitsioon, mis on väga hea – plaan peaks inimesel olema, siis on tunne õige. Ta on üks enim ennast analüüsivatest inimestest, keda ma tean. Teisi lahkab ta ka kindlasti. Aga kui selline suhete metatasandi jutt käib, siis tundub, et Sass on iseenda parim psühholoog.

Sass Henno

FOTO: Mailiis Ollino

SASS HENNO

  • Sündinud Tartus 13. septembril 1982.
  • 2001. aastal lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi.
  • 2007. aastal lõpetanud Balti filmi- ja meediakooli telerežii erialal.
  • Kõigi aegade noorim romaanivõistluse võitja romaaniga «Mina olin siin».
  • Kümme aastat juhtinud mitmeid turundusagentuure, loonud strateegiaid ja teostanud reklaamikampaaniaid rohkem kui 300 brändile ja organisatsioonile. Tema töölaual on sündinud ka tartlastele tuttavad kaubamärgid nagu V spaahotell ja restoran Joyce.