Jaak Nigul: keskkond või kunst?

Jaak Nigul Foto: Kristjan Teedema

Kas pole mitte silmakirjalik rääkida Tartu õhusaaste vähendamise püüdlusest, ahikütte terviseohtlikkusest ja samal ajal põletada niisama silmailuks tooreid kuuski, makstes sellele linnakassast veel pealegi.

Tartu volikogu kiitis detsembris heaks ja saatis avalikule väljapanekule Tartu linna õhu kvaliteedi parandamise kava õhu suure bensopüreenisisalduse tõttu. Selgituseks: bensopüreen on vähki põhjustav ühend, mis tekib puidu mittetäielikul põlemisel. Samas andis linnavalitsus loa põletada tooreid jõulukuuski tule­skulptuuridena. Mis on siis Tartus olulisem, kas päris või näiline keskkonnakaitse?

Inimkond on jõudnud väga keerulisse olukorda. Inimtarbimise mõju looduskeskkonnale on viinud paigast ökoloogilise tasakaalu. Kange kiusatus on aga tegeleda päris probleemide asemel asendustegevustega, millega kardetavasti loodust ära ei peta.

Inimtegevus on loodusele alati mingil moel kahjulik, kuid õige oleks vältida teadlikku keskkonna kahjustamist vaid lühiajalise «ilu» nimel. Jõulukuused oleks mõistlik kokku koguda, ära hakkida ja muundada kasulikuks elektri- ja soojusenergiaks. Heade mõtete linnas Tartus nii ei arvata ja 13. jaanuaril põletati meil teadmata arv jõulupuid tuleskulptuuridena, kahjustades keskkonda.

Tähtis on siinkohal mõista, et puit on praegusaja maailmas kütusena üks keskkonnasäästlikemaid valikuid, kui seda targalt kasutada. Kliima soojenemise üks peamisi põhjustajaid on üleliigne süsinik, mis nafta ja teiste fossiilsete materjalide ohtra tarbimise tõttu on maakera sisemusest õhku paisatud. Puud on aga ühed olulisemad süsinikupangad, mis õhust süsinikku seovad.

Kauguses paistev korsten pole ilus, kuid põlev lõke enamasti on.

Maailmas räägitakse aina enam puidurevolutsioonist, kui ühest kliima päästmise tugisambast. Võttes maha vana puu, mis ei seo enam süsinikku nii aktiivselt, ja väärindades seda pikaajalisse tootesse, näiteks ehitades sellest maja või mööblit, lukustame selle süsiniku pikemaks ajaks.

Vana metsa asemel istutatud noor mets seob aga süsinikku õhust eriti aktiivselt. Seega toimub süsiniku lukustamine suisa kahekordselt.

Ka puit kütmiseks on hea alternatiiv fossiilsetele materjalidele, sest sel juhul saadakse toasooja aastakümnete jooksul õhust seotud süsiniku varal. Puidu lihtsalt põletamine on aga lühinägelik. Hetkeks võib ju olla ilus vaadata, kuid selle aktsiooni käigus eraldub tarbetult keskkonda süsinikdioksiidi, tahma ja ka bensopüreeni.

Kus oli nüüd Tartu apelli seltskond? Kas ei ajanud üleskutset kirjutama? Kas Emajõe apell tuleb, sest saime ju möödunud aastal teada, et Emajõgi on väga saastunud? Ilmselt mitte, sest neile pole oluline keskkond, vaid «ilu». Kauguses paistev korsten pole ilus, kuid põlev lõke enamasti on. Nagu ka linnavalitsusele, kes eraldas «ilusale» bensopüreeni õhkupihustamisele 2280 eurot maksumaksjate raha.

Juhtisin kirjalikult linnapea tähelepanu ürituse vastuolule linnavalitsuse enda tegevuskavaga, kuid üritust ära ei jäetud. Ikkagi valimiste aasta!

Kummaline on, et tule­skulptuuride üritust juhib haridustegelane Henry Timusk. Ootaksin ühelt koolijuhilt rohkem keskkonnateadmisi ja keskkonnast hoolimist.

Siinkohal on järjekordselt põhjust tsiteerida Tõnu Õnnepalu raamatut «Valede kataloog. Inglise aed»: «Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis 12 aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene. Võib-olla kogu see suur ja üldine kooliharidus, kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust. Mitte kunagi, ka mitte Rooma riigis, pole meelelahutuse võimutsemine võtnud selliseid mõõtmeid. Rumalus paisub otse meie silme all ...»