Siiri Laidla: heaolu kasv on kaasa toonud kilekotihaiguse

Siiri Laidla Foto: Kristjan Teedema

Uue aasta künnisel võis ajalehtedest lugeda, et kauplustes tehakse kilekottide kasutamisele otsustav lõpp. Seda heaks kiites võtsin oma riidest poekoti ja paar-kolm sahtlisse pistetud pisikest kilenutsakat kaasa ning läksin poodi.

Seal avanes tuttav pilt: õhukesed kilekotid olid täiesti olemas. Ka kassa juures olid suured pakkekotid alles, hind 17 senti tükk. Pidin ekstra vaatama, sest neid ma ise kunagi ei osta.

Üldine heaolu kasv on kaasa toonud kilekotihaiguse. Kilekott, see on puhtam, kuivem tunne. Vajalik ja vahel lausa asendamatu.

Kujutlegem korraks möödunud sajandi kuuekümnendate perenaise kimbatust, kui ta peab näiteks räimed, liha, kompvekid, klaasist piimapudelid, kohupiima ja saiapätsi kuidagimoodi oma ostukotti mahutama, ilma et sellest üks söödamatu söglamögla tekiks. Pakkevahendiks on vaid tavaline või heal juhul pärgamentpaber. Toiduaineid müüdi enamasti lahtiselt.

Perenaised unistasid asjatult kilekottidest, plastkarpidest, kilesse pakendatud piimast. Kel õnnestus väljamaal sugulastel külas käia, sai nutikalt plasti pakendatud toodetest aimu.

Mäletan uduselt, kuidas televiisoris näidati toona novaatorlikku toodet, kilepiima. Selle ime tutvustaja trampis kogu oma keharaskusega piimakotil otsas, tõestades, et uus pakend kannatab kaheksakümnekilost survet.

Vähehaaval tuli plastmass kõikvõimalikus vormis meie igapäevaellu, alates Tartu plastmasstoodete katsetehase pilkupüüdvate piltidega kilekottidest kuni Salvo kelkudeni.

Teadmine, et tavaline kilekott laguneb looduses kuni tuhat aastat, tundub aga nii utoopiline, et parem on sellele mitte mõelda. Kui vahel sel teemal mõtisklemegi, unuvad kaupluses osteldes kõik keskkonnasäästlikud mõtted.

Üheksakümnendate algul töötasin asutuses, kus oli tervistkahjustav töö. Kompensatsiooniks saime pool liitrit piima päevas. Kuna enamik eelistas piima koju viia, unistasime kergest keeratava korgiga plastpudelist. Ja siis see tuli: esimene Risso õli pudel. Hardusega pesin selle puhtaks ja pudelist sai pikkadeks kuudeks piimataara.

Ka esimese Rama margariini karp sai pikaaegseks abiliseks: sellega käisin turult kohupiima ostmas.

Viiekümne aasta eest olid värvilised plastmassist joogikõrred laste ihaldusobjektid. Neid polnud poest saada, kohvikus torgati roosa või sinine kõrs aga kokteili sisse. Kõrtest sai vahvaid käevõrusid ja kaelakeesid meisterdada, seebimulle puhuda, piimaklaasis mulistada.

Toonase Sädeme kohviku köögiaken avanes minu hoovi poole. Seisime õuelastega nagu hakiparv selle akna all ja vaaksusime: «Tä-di, an-na torukesi!» Vahel ludistas nõudepesija need jäätisekokteilised kõrred soojast veest läbi ja aknast sirutuski õnnis andja käsi. Taaskasutus!

Seega võib öelda, et plast on meie elu igas mõttes kergemaks teinud. Oleme aga jõudnud teise äärmusse. Plast on ohtlik! Üha enam võetakse sõna kilekoti kui killerkoti teemal.

Kui inimesed oma mugavuses ja mõtlematuses kilekottide kasutamist jätkavad, upub meie planeet varsti kileprügisse. Teadmine, et tavaline kilekott laguneb looduses kuni tuhat aastat, tundub aga nii utoopiline, et parem on sellele mitte mõelda. Kui vahel sel teemal mõtisklemegi, unuvad kaupluses osteldes kõik keskkonnasäästlikud mõtted. Ostud on ju vaja koju toimetada.

Peaaegu kogu toidukaup on aga plasti pakendatud. Kilekott on siin see kõige väiksem patune. Keskmine pere saab ühe ostutretiga poest kaasa üle kümne pakendi.

Mida siis ette võtta? Üks võimalus on teha ostud turuhoonest, kus kaup tõepoolest lahtiselt saadaval. Kuid enamik meist eelistab ikka kodulähedast poodi. Igaühel pole ka autot, ent selleta võib näiteks Annelinnast bussiga turul käies raskeid toidupakke tarides käed paigast venitada. Ja kust seda aegagi võtta. Nii et ikka jääb võitjaks inimlik mugavus.

Siiski on lohutav tõdeda, et kilehullust on hakatud rohkem teadvustama ja selle vastu abinõusid rakendama. Kindlasti teavad keskkonnaametnikud, tootjad ja kaupmehed paremini, kas kilekottide hinna tõstmine näiteks viiekümnele sendile avaks nende kahjulikkuse suhtes inimeste silmad.

Võiks ju unistada, et rahvahulgad lähevad supermarketite ette kilekottide ja plastpakendite vastu meelt avaldama. Loodame siiski, et plastipendel hakkab ühel hetkel tagasi normaalsuse poole liikuma.