Ants Kask: kuidas kiita homset, kui ei tea, mida see toob?

Ants Kask 

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Viimase kümne aasta jooksul on rahva palk ja hoiused statistiliste näitajate poolest kahekordistunud ning elu vuranud ainult tõusvas joones. Ega saagi Eesti riigi jõudsat arengut eitada, kuid selle majandusliku edukuse juures valitseb ikkagi, eriti just maal, karjuvalt suur ebavõrdsus.

Nüüd siis on kõik erakonnad asunud tulejoonele. Karm ja kallis, seda ka maksumaksjale, valimisvõitlus on alanud. Ega siis muud kui tormijooksul edasi parema tuleviku nimel jõukama ja õiglasema Eesti ning igavese isamaa eest! Heiskame purjed ja aruka, pikema seilamisega jõuame unelmate maale.

Samas ärgem unustagem, et nutika tuleviku nimel võideldes loeb igaüks. Just selline võikski võibolla olla tulevastel riigikogu valimistel arvestatavat edu lootvate erakondade koondprogramm. Nii väga aga tahaks loota, et need loosungid ei jää vaid lubadusteks ja neile järgnevad ka teod.

Peaaegu samasuguseid ülistavaid loosungeid on Eesti rahvas juba mitu aastakümmet kuulnud ja lootnud, et tulevikus on muru ikka rohelisem, taevas sinisem ja meie laste kilked rõõmsamad, kuid kahjuks vaid vähemusele on see õnn kohale jõudnud ning silma- ja elurõõmu pakkunud.

Nii ongi kujunenud, et riiki juhtivatel erakondadel on esiplaanil ikka esmajoones erakondlikud prioriteedid ning riigi ja tema elanikkonna heaolu kui terviku arendamine ning lihtinimene oma eluolu ja vajadustega on kogu aeg jäänud tagaplaanile.

Vaesumine pole tekkinud iseenesest, selles on kindlasti riigi ja selle juhtimishoobade juures olijate vajakajäämised kodanike hoolimisest ja süüdlasigi pole mõtet otsida mitme mere tagant.

Viimase kümne aasta jooksul on rahva palk ja hoiused statistiliste näitajate poolest kahekordistunud ning elu vuranud ainult tõusvas joones. Ega saagi Eesti riigi jõudsat arengut eitada, kuid selle majandusliku edukuse juures valitseb ikkagi, eriti just maal, karjuvalt suur ebavõrdsus.

Statistikaameti andmetel loetakse suhteliselt vaeseks inimest, kelle ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui 523 eurot ja absoluutselt vaeseks, kellel on see alla 207 euro.

Need inimesed on suur osa Eesti elanikkonnast (üle 300 000) ja enamikus kindlasti pensionärid, sest keskmine pension on seni veel 425 eurot. Eriti kurioosne ongi asjaolu, et seaduseloojate tahtel peavad need suhtelises vaesuses elavad inimesed maksma ka tulumaksu summalt, mis ületab kehtivat tulumaksuvaba miinimumi. Siinjuures tahaks küll loota, et mõistus kunagi ikka võidab.

Seega üle viiendiku elanikkonnast elab vaesuses ning see sissetulekute ja regionaalse arengu taseme erinevus aina suureneb. Seepeale tahakski küsida: kuhu ja kelle kätte siis kogu see varandus on koondunud ning kes sööb kaaviari ja sõidab tõllas ning kes peab kilomeetrite kaugusele poodi leiva järele jalgsi kõmpima?

Kohatu oleks ka, nagu seda on lugupeetud Taavi Rõivas öelnud, süüdistada neid viletsuses elavaid inimesi, et nad ise pole viitsinud õppida ega tahtnud elus edasi jõuda. Ei tohi unustada, et just need vanakesed ongi Eesti riigi järjepidevuse tänapäeva noortele justkui kandikul kätte ulatanud.

Arvata võib, et vaesumine, mida on riigil igasuguste toetuste abil raske leevendada, aga veelgi raskem vähendada, pole tekkinud iseenesest, selles on kindlasti riigi ja selle juhtimishoobade juures olijate vajakajäämised kodanike hoolimisest ja süüdlasigi pole mõtet otsida mitme mere tagant. Need jalutavad Eestimaa pinnal, loovad ise seadusi, juhinduvad nendest ja ei vastuta sealjuures mitte millegi eest. Poliitilisel areenil ja võimutasandil pole seni midagi muutunud. Needsamad näod on ka tulevastel riigikogu valimistel esiplaanil ja nendesamade, peaaegu elukutselisteks kujunenud «eksimatute» poliitikute portreedega on Eestimaa linnade ja alevike postamendid, bussipeatuste ootekojad ja tavaliste plankude seinad värvirikkalt tapeeditud.

Nüüd on aga käes aeg, mil rahvale on antud valikuvõimalus eraldada sõklad teradest. Tehkem siis õiged valikud!

Kui kogu see valimiskampaania ajal lubadustega häälte püüdmine pole ainult järjekordne trikitamine, siis pensionäridel oleks küll põhjust rõõmustada. Pensionitõusu lubavad ju kõik erakonnad ja seda mitte vaid viis-kuus protsenti. Seekord ikka tublisti enam.

EKRE ja sotsid lubavad iga-aastasele kuupensionile isegi sadu eurosid lisada, Keskerakond ja reformarid küll sutsu vähem, aga abiks seegi.

Selline erakondade panus pensionäride toimetuleku parandamiseks oleks igati tänuväärt ja see oleks ehk ka võimalus vaesuse kiusust pääseda. Karta aga tuleb, nagu lubaduste puhul ikka, et kui tegudele jõutakse, pole raha kulude katteks piisavalt ja pensionärid on jällegi jäänud bluffimise ohvriks.

Kümmekond aastat tagasi lubas peaministritoolil istuv Andrus Ansip pensionid nelja aasta jooksul kahekordistada. Lubadusest on jäänud vaid mälestus. Sellised pettused muudavad valijad umbusklikuks. Tehingud on siis ausad, kui need toimuvad vorst vorsti vastu.

Eesti iseseisvumise ajast peale on kolikambris juba mitu erakonda, kes suuri lubadusi andes tahtsid olla kui riik riigis ja kelle juhid nägid peeglist vaid oma nägu. Valijate diagnoos – usalduse kaotus.

Ka seekord tundub, et võimulepürgijatel on oma lootused, sest varasematest aegadest on teada, et vanakesed on ühed tragimad valimistel osalejad ja nüüd ongi aeg nende hääled ahvatleva lubadusega kinni püüda.

Skeptiliseks teeb ka asjaolu, et kui kõik need kulutused haridusele, pensionide tõstmiseks, kõrgete aktsiisimäärade alandamiseks, tervishoiusüsteemi reformimiseks, tasuta transpordi korraldamiseks, eelmiste valitsuste kujundatud maksusüsteemi parandamiseks, kaitsevõime tugevdamiseks jne, jne kokku arvutada, ja seda riigile märkimisväärset lisandväärtust tootva majanduse puudumise korral, siis võib arvata, et lähiaastatel pole see Eestile suuri laene võtmata jõukohane.

Inimkonnale on saatuslik veresugulaste paaritumine ja tagajärjeks on väljasuremine. Nii on ka mõnelegi erakondadele saatuslikuks saanud vaid suusoojaks öeldud ja täitmata jäänud populistlike lubaduste andmine ja kordamine.

Eesti iseseisvumise ajast peale on kolikambris juba mitu erakonda, kes suuri lubadusi andes tahtsid olla kui riik riigis ja kelle juhid nägid peeglist vaid oma nägu. Valijate diagnoos – usalduse kaotus.

Ausalt tööd teinud rahvas on parema tuleviku ootamisest tüdinenud ega salli petmist. Inimese elu on niigi üürike ning igaühel on õigus seda elada väärikalt ja mitte kellegi süül vaesuses vireleda.

Tagasi üles