On valimised ikka rahva tahte avaldus?

Heiki Lill. Foto: Kristel Vask

Valimised peaksid olema demokraatlikus riigis rahva tahte avaldus. Rahvas valib endale meelepärased esindajad, kes hakkavad tegema otsuseid kogu riigi parema tuleviku heaks. Kahjuks tundub, et süsteemides olevad kallutatud jõud kasutavad igat võimalust, et välistada valija tahte avaldumine talle omases vormis ning suunata valija tahe kallutatud jõududele soovitud suunas.

Toon kõigepealt ühe näite. Jutt on sellest, et valitud isikutel ei tarvitse olla mingit pistmist valimisringkonnaga, kust nad riigikogusse valiti. Oletame, et ühe suvalise erakonna piirkondlikud liikmed on aktiivsed, avaldavad arvamust nii kohalike kui ka riiklike probleemide üle. Teevad mõistlikke ettepanekuid probleemide lahendamiseks ning on muidu mõnusad.

Valimised hakkavad lähenema, riigikogu kandidaatidest koostatakse valimisnimekirju, seda ka selles kõnealuses piirkonnas, kui ootamatult (või siis tegelikult ju mitte nii ootamatult) tuleb partei keskkontorist korraldus. Korraldusega määratakse ära, kes on selle piirkonna esimene ja teine number eelolevatel valimistel. Vaadakem tõele näkku, pole midagi ebatavalist, kui nimekirja määratud isikutel pole kandideerimispiirkonnaga mingit pistmist ning neid kandidaate on selles piirkonnas näha ainult enne valimisi erakonna logoga telgi juures kommi jagamas.