Väiksema laulukogemusega noored jäävad laulupeokavaga jänni

Dirigent Lauri Breede harjutas läinud nädalavahetusel korporatsiooni Rotalia majas oma kooridega suvise juublilaulupeo repertuaari. Foto: Margus Ansu

Koorijuht Lauri Breede tegi oma kooridega sel nädalavahetusel Tartus laululaagri, kus lihvis kooride kõla kohe algavateks eelproovideks ja ettelaulmisteks. Proovi vaheajal jagas ta muljeid ettevalmistuse seisust.

Lauri Breede, harjutate suviseks laulupeoks mitme eri liiki kooriga. Kuidas neil läheb?

Mul on meeskoor, segakoor ja naiskoor. Sügisel võtsin saatuse tahtel juhendada naiskoori, sest lihtsalt ei olnud dirigente.

Tavaline kurtmine enne laulupidu on, et kava on raske. Kas seekord on kava raske?

Kava on nõudlik ja mul on kogemus, et neil, kes ei ole A- ja B-kategooria koorid, võib repertuaari omandamine olla keerulisem. Segakooridega saan hästi hakkama, mees- ja naiskooril on häälestuse küsimused. Esimesena ettelaulmisele tulevat laulu «Mu arm» oleme pikalt harjutanud. Kord tuleb välja, kord ei tule. On tihedad kobarakordid, aga kui natuke hakkab tämber ära minema, tekib koorides segadus, asi läheb hullemaks ja koori kõlas tekib müra.

Vahetevahel on mul lauljatest sügavalt kahju, nad nii püüavad, ega keegi niisama ei käi, aga need noored, kellel on väiksem laulukogemus, jäävad lugudega jänni.

Kuidas selline olukord kujuneb?

Noortel, kes on alles tulnud laulumaastikule, ei ole oskusi, et laulda A- ja B-kategooria koorirepertuaari. See ei ole neile jõukohane. Kahjuks on see praegu nii, et valikmeeskooridel näiteks on sellised klassikalood nagu [Aleksander] Lätte «Kuldrannake» ja [Artur] Kapi «Sa oled mu südame suvi», mis kõlaliselt paitavad kõrva selgete akordidega, arusaadava harmooniaga.

Ma ei ütle laulupeolaulude kohta sugugi, et need on halvad. Ei, need on head, aga need on nõudlikud.

Kas see on mõtlemisaine järgmisteks kordadeks? Kava pole jumalast antud.

Ikka inimese tehtud. Eks ma ole oma kavade puhulgi eksinud sellega, et olen valinud liiga keerulised laulud. Mõnikord jätangi kõrvale, muud ei jää üle.

Praegu – kui mul ei õnnestu laulupeole saada mõne kooriga, ma ei tea, kuidas edasi läheb, kui palju on pettunuid ja kas nad jätkavad laulmisega. Need küsimused on ju üleval.

Laulupeo Tartu kuraator Riho Leppoja on öelnud, et üks meeskoor juba loobus ja mõni koor ei pruugi ka ettelaulmiste filtrist läbi pääseda.

See ongi võimalik. Selge, et inimesed püüavad ja tahavad väga laulupeole saada, aga vähem võimekatele kooridele jääb see repertuaar kättesaamatuks.

Olete öelnud, et noortele lauljatele teevad laulude omandamise keerukamaks lüngad koolide muusikahariduses, ei tunta noodikirja ja häälepartiid tuleb peast laulda.

Laulmist on koolis vähe. Lauluõpetajad näevad kurja vaeva, et saada lapsed koori laulma. Kui aga kooli juhtkond toetab, innustab ja suunab, siis noored sellega ka tegelevad.

Noortel on palju huvitegevuse võimalusi. Populaarne on tants, ka sport, igal valdkonnal oma plussid ja miinused. Ma ei tahaks rõhutada, et huvitegevuses on jäänud koorilaul tähelepanuta, aga mul on tõesti tulnud väga palju lauljaid, kes oma häält üldse ei juhi. On musikaalne, aga tal puudub kogemus häält juhtida. Just noorte hulgas on seda palju.

Ma ei ütle laulupeolaulude kohta sugugi, et need on halvad. Ei, need on head, aga need on nõudlikud.

Vanemad mehed on terve pika elu laulnud, kuid vanemas eas küll väsivad lihased, küll pole mälu nii hea … küllap seepärast see üks meeskoor loobus laulupeost.

Ja mida ma veel olen vaadanud – laulude seadeid ka aina muudetakse. Kui lauljale kord ühe seade ära õpetad, läheb ümberõppele palju aega ära. Võiksime omavahel ikka kokku leppida, et nüüd jääb niimoodi. Aga kipub minema, et ühel laulupeol on ühtmoodi, siis keerame laulu natuke teismoodi. Nagu see [Friedrich August] Saebelmanni «Kaunimad laulud» nüüd.

Eks sel muutmisel ole ka mõte taga, ajaloolise tõe otsimine, kunstilised kaalutlused.

Nojah, igaüks tõestab oma tõde.

Öeldakse ka, et repertuaari raskust on kurdetud esimesest laulupeost alates. Peod on ära peetud ja inimesed peol rõõmsad. Ehk see kurtmine käibki asja juurde?

No vaat, okupatsiooni ajal oli inimestel aega käia laulmas, praegu neil seda vaba aega nii palju ei ole. Eks peab tegema tööd efektiivsemalt.

Aga siis oli dirigente ka. Miks me siin Tartuski nii mitme kooriga rabeleme … Olen Elleri muusikakoolis õpetaja ja ütlen, et ega pilt uute koorijuhtide kohalt nii lootustandev ei ole. Kui palju dirigente Tallinnast Tartusse tagasi tuleb? Kuno Kergest räägitakse, aga ta on ka ainus. Mõnd koori käib dirigent Tallinnast juhatamas. Ka palgaküsimused on üks põhjus.

Õige mitu teemat, mida arutada. Kellega olete arutanud?

Olen sellisel ümarlaual osalenud ja tõstatanud teema mitu aastat tagasi. Nimelt hakkas asi minema allamäge, kui dirigendiõppe programmist kadus õpetajakoolitus, mis lubas pärast Otsa või Elleri kooli lõpetamist minna kooli muusikaõpetajaks. Paljud Elleri kooli lõpetajad on öelnud, et nad ei taha Tallinna õppima minna. Erialavaliku puhul on aga küsimus: mis ma selle dirigendiametiga üksi peale hakkan? Meie lõpetajad on tahtnud saada muusikaõpetajaks, aga praegu neil valikuvõimalust ei ole. Erialale oli varem konkurss, nüüd on vahel üks sisseastuja.

Sellelgi võib mõju olla, kui koolis on laulmist vähem.

Kust mujalt inimesed selle laulupisiku saavad, kui oma toredalt muusikaõpetajalt-koorijuhilt, kes neid on eest vedanud.

Mis teid koorijuhtimise juures hoiab?

Teatud mõttes ka rutiin, aga mulle meeldib. Paljud lauljad on öelnud: tead, ma käin sinu pärast siin laulmas. Seda on muidugi hea kuulda. Järelikult on see neile midagi olulist. Koorid on mõneti nagu perekonnad, üks tugev rusikas.