Malle Salupere: tekst, Koidula ning mõtlemispuue

Malle Salupere

FOTO: Ants Liigus

Laulupeosärkidega juhtunu on ilmekas näide sellest, mis võib sündida kontekstist välja rebitud sõnadega.

Alanud aasta on eesti keele aasta, laulupeo juubeliaasta, sest esimesest eesti laulupeost möödub 150. aastat, laulupidude isa Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva ning veel hulga juubelite aasta, aga pidu varjutab ka kahtede valimiste aasta, kus igast tühjast võib tüli tõusta.

Ilmekas on vahejuhtum laulupeosärkidega ja see, et alles trükipressi juures märgati, et lastesärkidelegi kujundatud viimane salm Koidula luuletusest «Mu isamaa on minu arm» on sobimatult morbiidne. Viimase salmi eraldi tsiteerimine annab hoopis teise allteksti, ega asjatult ole sellest saanud eestlaste üks lauldavamaid matuselaule. Tervik­esituses on laulul hoopis teine ja sügavam sõnum. See on ilmekas näide sellest, mis võib juhtuda kontekstist välja rebitud sõnadega. Hea, et meil veel vähemalt nn reatöötajate hulgas keegi suudab loogiliselt ja empaatiliselt mõelda.

Kahjuks ei leidunud samasugust märkajat, kes oleks likvideerinud anekdootliku apsu «Eesti ajaloo» V köite laulupeokirjelduses (2010, lk 243): «Saksakeelsete laulude kõrval kõlasid «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» ning «Mu isamaa on minu arm» ja «Sind surmani».»

Mõistagi olid kõik eestlaste laulupeo laulud eestikeelsed, ja ilmselt kirjutas vastava peatüki autor (Mart Laar) «saksa laulud», pidades silmas esitatud palade algupära, aga kus olid toimetaja ja korrektori mõtted, kui see «info» nüüd kodulehtedel ning koguni giidide suus levima on hakanud?

Mõtlemispuudest räägib seegi, et kedagi ei häirinud, kui sama tekst aastaid ilutses riigikantselei kodulehel, kuni see minu järelepärimise peale 2015. aastal maha võeti.

Üldlaulupidu sai teoks ainult tänu Jannseni sihikindlusele ja raskuste paindliku ületamise oskusele, aga oma osa mängis siin kahtlemata põline eesti jonn, mis oma ettevõtmisest taganeda ei lubanud, koos ustava tütre ennastsalgavusega.

Kurb, et Postimehe veebilehel ei leidnud sõnum «morbiidse» teksti eemaldamisest enamiku kommentaatorite puhul mõistmist ja kutsus hoopis esile pahameele Koidula tsenseerimise pärast.

Kiusliku tsensuuriga tuli Koidulal ja Jannsenil omal ajal tõesti palju võidelda. Seepärast on 1869. aasta laulupeolaulikus «Mu isamaa on minu arm» tekstis «Eestimaa», mis esitrükis 1866 veel kõhklusi ei äratanud, kõikjal asendatud «isamaaga», mis tsensor Mick­witzi meelest võis tähendada tervet impeeriumi. (Vt lähemalt minu Koidula-raamatus lk 146-147, seal on faksiimile laulu 1869. aasta kakskeelsest eriväljaandest, kusjuures tähelepandavalt hea saksakeelne tõlge kuulub ilmselt autorile endale).

Samal põhjusel pole Eestimaad nimetatud ka laulu «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» tekstis. Siiski teeb kurvaks, et ei austata Koidula tahet, kes oma eesti keelt pidevalt täiustas ja hoolikalt jälgis kõiki uusi keelereegleid. «Mu isamaa on minu arm» ringleb tänini «Emajõe ööbikus» (1866) ilmunud algversioonis, mida luuletaja ise oli juba laulupeo ajaks korrigeerinud: kõik laulupeo tekstid olid tema redigeeritud, ja tema eluajal ilmus see luuletus vähemalt 14 korda.

Et Jannseni käsi oli ju peaaegu halvatud, on ka hümni tekstis tütre stiili tunda (samas, lk 153−156).

Mõttepuue on, hoolimata kogu mineviku mäletamise retoorikast, jätnud omariikluse sajanda juubeli valjuhäälsel tähistamisel mulje, nagu oleks see riik sündinud tühjale kohale, meenutamata sõnagagi neid, kes tegelikult eesti keele köögist välja tõid ning kelle sihikindel tegevus tegi maarahvast iseteadliku eesti rahva oma kultuuri, kirjanduse, hariduse ja haritlastega.

Viimase salmi eraldi tsiteerimine annab hoopis teise allteksti, ega asjatult ole sellest kujunenud üks lauldavamaid eestlaste matuselaule.

Ajal, mil üle kohaliku rahva peade vaieldi, kas eestlased (ja lätlased) tuleks saksastada või venestada, sündisid peamiselt Jannseni ja Koidula eestvedamisel eesti järjepidev ajakirjandus, Vanemuise selts, EÜS, laulupidu, Eesti kirjameeste selts jne. Kõik see kasvatas põlvkonna, kes kummutas üldkehtiva teooria, mille kohaselt nii väike rahvakild polevat suuteline iseseisvuseks. Seda võimalust uskus kaljukindlalt Koidula, 40 aastat enne vaimuhaiget Juhan Liivi.

Üks peasüüdlasi kõiges selles oli Johann Voldemar Jannsen, aga kõik see oli samavõrd ka Koidula töö ja teene, eriti mis puutub rahva üldsilmaringi laiendamisse. Ja eriti tähelepandav on tema toimetatud «Jututuba» ja selle teemade valik «rahva rõõmuks ja õpetuseks», kusjuures alati peeti silmas ka poliitilisi alltekste, niipalju kui noriv tsensuur vähegi võimaldas.

Üldlaulupidu sai teoks ainult tänu Jannseni sihikindlusele ja raskuste paindliku ületamise oskusele, aga oma osa mängis siin kahtlemata põline eesti jonn, mis oma ettevõtmisest taganeda ei lubanud, koos ustava tütre ennastsalgavusega. Kõik see viis meie esimese laulva revolutsioonini (Vello Salo määratlus), mil maarahvas end eesti rahvaks laulis, ja see määras ka järgneva arengu.

Seega tuleks koos laulupidude 150 aasta juubeliga alanud aastal eriti meenutada ka rängalt ja ebaõiglaselt laimatud postipapa Jannseni 200. sünniaastapäeva.

Tagasi üles