Toomas Jürgenstein: eksitusele ei järgne poomist

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Lugesin Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 eestlasi-venelasi algul eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile («Piinlik, Eesti 200» TPM 10.2). Kindlasti oli esiletoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid kujundlikult öeldes arvan ma, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohiks üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiakt- sioon oli ebaõnnestunud. Näen eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt. Toon näite oma erialalt usundiõpetusest. Igas religioonis on äärmusi ja nende tutvustus on osa õppeprogrammist. Äärmus ei jää aga domineerima, sest seda tasakaalustavad religioonide pealiinide käsitlus ja kogu õppetöö kriitiline ja avatud foon.

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, see polnud pahatahtlikkus, kuid kindlasti läbimõtlematus, kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema oli nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega võimendama. Sel alal tegutseti, noorte inimeste hoiakud muutusid, teemat käsitleti laialdaselt, nt «Eesti inimarengu aruanne 2016/2017» jne. Vähemalt mu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud kogukondade vahel sildu rajada, ühtsest haridusest rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks pole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse.

Ka teised erakonnad on kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegipoolest vastuvõtmatumad kui poolteist kuud varem Toompeal ränderaamistikuvastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ning oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin julgelt kinnitada, et meie viga oli, et me ei suutnud selgitada ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt.

Filosoofilise alusena olen eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354–430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratliku kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokku võttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtusi tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.