Egle Tamm: saaks ka liftiga

Egle Tamm Foto: Margus Ansu

Muinsuskaitse ei tee takistusi Tartu raudteejaama lifti ehitamiseks, kuid ülesanne on keerukam, kui esmapilgul näida võib.

Viimasel ajal on Tartu Postimehes ja sotsiaalmeedias korduvalt kirjutatud sellest, et erivajadustega inimesed ei pääse Tartu raudteejaama teisele perroonile. Muu hulgas on käsitletud lifti ehitamist tunnelist teisele perroonile, mille kohta Eesti Raudtee kommunikatsioonijuht Monika Lilles ütleb, et lifti rajamine on põrganud muinsuskaitse ja raha taha (TPM 14.12.2018).

Selle väite esimene pool ei vasta tõele – juba 2016. aastal on koostatud muinsuskaitse eritingimused, mis lubavad ühe perroonile viiva trepi osaliselt lammutada ja selle asemele lifti rajada. 2017. aastal oli Eesti Raudtee projektiga juba nii kaugel, et kirjavahetuses projekteerijaga valisime liftiukse kujundust ja värvi. Muinsuskaitse pole liftile ei öelnud.

Kuna raudtee esindaja ei täpsusta, mille vastu nad muinsuskaitse osas põrkasid, ega ole projekteerimise käigus tekkinud probleemide lahendamiseks ka meie poole pöördunud, siis ei ole allpool käsitletavad lifti ehitamisega seotud probleemidest muinsuskaitse saanud teada otsesuhtluse kaudu Eesti Raudteega, vaid siit-sealt kuulnud.

Rongile hilineja ja ratastoolis liikuja rongile mittepääsemine on erineva kaalukategooria probleemid, kuid kui ühe probleemi lahendamine suurendab teist probleemi, siis tuleb vaadata, kas on esimese jaoks muud võimalust.

Lifti ehitamise vajadust mälestisse kaalutakse muinsuskaitse seisukohast igal üksikul juhul eraldi, arvestades mitmeid komponente: maja ajaloolist ja arhitektuurset väärtust (vanus, erakordsus, algupärasus), ehitamiseks vajaliku lammutamise ulatust, lifti kasutusvajaduse suurust, tulemuse esteetikat. Lisaks on taustal enamasti ka maksumus.

Lähiliinirongide reisijate teenindamiseks ehitatud Tartu vaksali tunnel ja teine perroon on suhteliselt uued ehitised, mis valmisid alles 1933. aastal. Varikatuse ja tunneliga perroon ei ole Eestis tavapärane. Perrooni varikatust on ümber ehitatud – algul v-kujuline katus, mis nõuab head ehituskvaliteeti ja püsivat hooldust, asendati juba 20. sajandi keskel tavapärase viilkatusega. Samas on lifti jaoks osaliselt lammutatav trepp algupärane. Muinsuskaitse seisukohalt ei olnud selle trepi lammutamise lubamine suur ohver, sest liftist saadav kasu kaalus üles suhteliselt uue perroonitrepi väärtuse.

Lifti kasutamise vajadus on raudteejaamas suur. Lifti vajavad liikumispuudega inimesed ja lapsevankriga reisijad, kuid lift kergendab ka jalgratta ja kohvritega liiklejate elu.

Suurt kasutusvajadust ja konkreetse hoone võimalusi silmas pidades on lifti saanud nii mõnigi muinsuskaitsealune hoone, näiteks mõni aasta tagasi Tartus restaureeritud Maarjamõisa haigla Puusepa 6, sest tervishoiuasutuses on liftivajadus tõepoolest suurem kui enamikus teistes kohtades. Kuid kas lift tuleks ehitada ka näiteks mälestisest tuletorni, suurendades lifti paigaldamiseks vana ukseava ja lõhkudes trepi, et igaüks saaks nautida tornist avanevat vaadet?

Hõlpsamaks pääsemiseks Tartu raudteejaama teisele perroonile on juba mõndagi tehtud. Meenutagem, et kümmekond aastat tagasi pääses tunnelisse ainult treppe mööda hoone peasissepääsu kõrvalt, kuid raudteejaama restaureerimise käigus ehitati kaldteega tunnel piki vaksalihoone keldrikorrust, selleks tehti 1875–1877 ehitatud mälestise seintesse avad ja rajati vaksalihoone kõrvale tunneli juurdepääsuks pandused.

Kuid paraku on Tartu raudteejaama teisele perroonile pääs keerulisem probleem, kui ühe lifti ehitamine. Lift võimaldab küll ratastooliga juurdepääsu ning lapsevankri, jalgratta või suurte kandamitega reisijate hõlpsamat pääsu perroonile, kuid nagu Tiia Kõnnusaar (TPM 10.12.2018) ja Heljo Pikhof (TPM 12.12.2018) arvamuslugudeski kirjutavad, on juba praegu hiljapeale jäänud reisijal raske pääseda perroonile, sest saabujate vool täidab trepi ja tunneli ning vastuvoolu liikuja ei pääse edasi.

Rongile hilineja ja ratastoolis liikuja rongile mittepääsemine on erineva kaalukategooria probleemid, kuid kui ühe probleemi lahendamine suurendab teist probleemi, siis tuleb vaadata, kas on esimese jaoks muud võimalust.

Liiatigi, kui ratastoolis inimene jõuab perroonile, tekib probleem ohutusega trepipaviljoni ja perrooni serva vahelise ala kitsuse tõttu – ohutu ala paviljoni kõrval (kollasest joonest paviljonini) on kitsam kui ratastool. Ohutuse tagamiseks tuleks ehitada perrooni vähemalt ühelt küljelt laiemaks ja ühtlasi raudteerööpaid tõsta. Muidugi on see keerukas ja kulukas.

Kas muinsuskaitse lubaks seda? Sellise küsimusega pole meie poole pöördutud, kuid oleme valmis sellel teemal kaasa mõtlema. Umbes kümne aasta eest tuli Tartus rongi peale minemiseks ja maha tulemiseks teha kerge hüpe, sest rongid ja perroonid olid erineva kõrgusega. See, sarnane probleem sai toona ju lahendatud.

Kuid kas lift tuleks ehitada ka näiteks mälestisest tuletorni, suurendades lifti paigaldamiseks vana ukseava ja lõhkudes trepi, et igaüks saaks nautida tornist avanevat vaadet?

Lifti ja samuti olemasoleva, kuid vahel mittetöötava ja väga raskeid kandameid tõsta mittejaksava elektrilise tõstukiga kaasneb vajadus tagada hädapääs juhuks, kui elekter peaks ära minema või seade läheb katki. Seetõttu on raudtee-ettevõte ehitanud teise perrooni tarbeks Tallinna-poolsesse otsa parkla juurde relssidevahelise plaatidest ülekäigukoha ning perroonilt alla- ja ülespääsuks kaldtee. Autoga tulijale on see kõige lihtsam viis teisele perroonile pääseda.

Eks siingi tuleb üht-teist silmas pidada, näiteks reisijaid teavitada, millises vagunis tuleb sõita, et rongi õiges otsas väljuda, vältimaks paviljonist möödumise vajadust. Ja kui tõstuki või lifti juurde jõudes selgub, et seade ei tööta, siis võib muu tee kaudu perroonile jõudmise aeg osutuda napiks.

Kokkuvõttes võib öelda, et kellel on teavet, see pääseb abivahendiga rongile ka praegu, ehkki mitte tänapäeval harjutud mugaval viisil. Põhiküsimus on teadmine ja teavitamine ehk vaksal vajab jaamakorraldajat, kes jaama ja reisijate eest kogu aeg hoolitseb.