Ants Pihlak: õppida tuleb õigel ajal ja õiges mahus

Ants Pihlak

FOTO: Erakogu

Inimene õpib terve elu ja ahmib eeskujusid ka möödaminnes ja tahtmatult. Et infotulvas õigeid valikuid teda, on vaja juba maast madalast õpetada õigeid asju ja õigel viisil. Aga siit kogu keerukus algabki.

Kui seksuaalkasvatus algab lasteaias, on võimalik, et mingi osa on juba hilinenud. Igasugusele indiviidi arengule on omane aeg, keskkond ja eeskujud. Mõtlen siin just, et süsteem eksisteerib tervikuna oma ajas ja keskkonnas. Kiskudes sealt välja tugevamini ühe osa, võib rikutud saada teine osa, näiteks mitmekesisus, ja mured jätkuvad uuel tasandil. Elu oluline osa on kahtlemata seksuaalkasvatus, kuid mitte ainult.

Mõtlemine, olemine ei toimu vaid selle, kahtlemata samuti tähtsa teema ümber. Näiteks võiks tuua puhtuse hoidmise, söömisharjumused, käelise tegevuse, kõne, teistega arvestamise, mõtlemis- ja tundemaailma, laiemalt … kogu hariduse.

Õpetuseks on vajalik objekt, antud juhul siis inimlaps. Probleemid on olemas juba tema sünniga: laps on kas soovitud või soovimatu; vanematel võib esineda patoloogiaid (pärilikkusega seonduv, aga ka alkoholism, suitsetamine, narkomaania); nende teadlikkus, arengutase …

Teiseks on vajalikud võimalused, normaalne (mis asi see veel on?) keskkond, kus laps sünnib ja areneb – kodu, perekond, samuti ühiskondlik korraldus ja suhtumine (töötamine, hüvede jaotumine ühiskonnas, ideoloogia …).

Kolmandaks on vajalikud oskused üldse midagi õpetada – lapsevanemad ilmselt esimesel kohal, siis järgnevad vastavalt lapse eale lasteaed ja kool õpetajatena. Kogu õpetus peaks olema ühtse kondikavaga sünnist surmani. See ei tähenda erinevate võimalike variantide eitamist, vaid oskuse kujundamist neis ja oskust arengus orienteeruda, kasvõi isiklike valikute tegemiseks.

Oskused tekivad õigeaegse õppimise ja praktika koostöös, kus arvestatakse seniseid ühtseid seisukohti, varasemat tarkust, arengus tekkivaid uusi seisukohti, hinnanguid skaalal hea – halb, õige – vale, ilus – inetu jt.

Inimene, mitte ainult laps, upub hinnangute andmisel ja otsustuste tegemisel informatsiooni sohu, seda eriti puudulike põhi- ja algteadmiste korral.

Kui laps sünnib, siis on ta nii-öelda puhas leht. Üldjuhul on tal geneetiliselt kindlaks määratud sugu. Võib esineda erandeid, mida minul ei ole õnnestunud elus kohata. Seega pean õigeks lähtuda seisukohast, et neid erandeid esineb harva.

Olen kohanud üht patsienti, kellel olid soovahetuse plaanid ja keda aitasin ametliku asjaajamise otsale, aga kellel on sugu siiani vahetamata. Kuna ma ei tee teadust, spetsiaalselt ei uuri seda teemat, saan rääkida vaid oma senistele kogemustele ja teadmistele tuginedes ega saa tuua esile selle teema puhul korüfeede pikka nimekirja.

Seega alustaksin ka kirjutamisel puhtalt lehelt, ehk veidi ka varasemast perioodist – lapse isast-emast. Järglane sünnib ju enamasti neile. Nende geenid määravad ära väga palju, nagu juba eespool öeldud, ka bioloogilise soo. Laps ise ei tea vast sellest esialgu kohe mitte midagi, ta alles hakkab maailma ja ümbrust uurima-õppima.

Selle õppimise käigus tuleb iga asi ligilähedaselt teatud ja enamasti kindlal ajal: esimene naeratus, esimene hammas, esimene sõna, teatud tegevused … Arengunäitajaid on küllaldaselt kirjeldatud.

Üldiselt võttes on ju normaalne, kui laps on oma vanemate kasvatada. Vanemad ehk soovisid algul kas poissi või tüdrukut või olid tulevase maailmakodaniku soo suhtes neutraalsel seisukohal. Nemad on ka esimesed, kes kasutavad vastavat eristust näiteks sõnalises väljenduses: pojake, tütreke. Ilmselgelt areneb lapse enda teadvus ja aja jooksul kinnistub see tema maailmapilti, jätab sinna (olulise) jälje.

Niimoodi terahaaval kujuneb ka isiksus, mõttemaailm, tundemaailm. Ei oska mina öelda, millal täpselt hakkab konkreetne isik ennast tundma poisi või tüdrukuna, mehe või naisena, kuid ilmselge tundub olevat see, et suundumus tugineb pikemaajalistele välismõjudele, ning avaldub hiljem. Seda reas ema-isa, perekond, sugulased, lasteaed, kool, ümbruskond-keskkond.

Ilmselgelt ei ole õige varasemal arengutasemel teha lapse eest ära tundesfääri kuuluvat otsust, kas ta on tulevikus mees või naine.

Selleks et laps saaks õigel ajal teha oma valikuid puhtalt, ilma vahele segamata, peab ta saama teatud hariduse, teadmiste pagasi. Kellelgi, eriti aga vanematel, ei ole õigust teha tema soolise identiteedi otsuseid, mis erinevad faktilisest bioloogilisest, tema eest. Ei ole õige seda teha, hakates teda liiga varakult mingil põhjusel suunama kaudselt, aga järjekindlalt omale meeldivas suunas.

Ka sooneutraalsuse propageerimine ei ole ilmselt õige, kasvatades lapsi ilma nende bioloogilist sugu arvestamata, sest loodusseadusena on ju erinevad sugupooled inimsool olemas. Ärgem jällegi siinkohal rääkigem vähestest eranditest ja teaduse edusammudest kasvõi katseklaasis midagi kasvatada.

Laps vajab arengu eri etappidel adekvaatset õpetamist, et tal areneks kõneoskus, käeline tegevus, üldiselt aktsepteeritav normaalne teistega arvestav käitumine, puhtuse pidamine … kõik iseseisvaks eluks vajalikud asjad. Ja õppimine on praeguste seisukohtade kohaselt elukestev protsess, mis sõltub palju individuaalsest võimekusest ja ka võimalustest.

See aegrida algab sünniga ja lõpeb oma kindlal ajal kas raske haiguse või surma tõttu.

Sellel real saab kindel asi toimuda soodsamalt teatud lõigul, hiljem toimub ka, kuid on siis raskemini teostuv. Raskesti tajutavad (mõistetavad) on õppeprotsessis asjad, mis kiiresti muutuvad või mis pakuvad arusaamiseks paljusid variante.

Ilma teadmisteta või puudulike teadmistega ei ole võimalik teha adekvaatseid järeldusi, võtta vastu õigeid otsuseid. Kogu lapse suhtlemine ümbruskonnaga on osake suurest õpiprotsessist, siit ka arvamus, et lasteaias alustades võib mõni asi juba hilinenud olla (mitte ainult seksuaalsuse mõttes). Tundemaailm võib olla juba saanud väära informatsiooni rünnaku osaliseks, on toitumise omapärad jne.

Ja kui eri etappides, kus isikul ei ole veel teadmistele ja kogemustele rajanevat väljakujunenud kriitikavõimet, esineb ühes asjas erinevaid ja ka vasturääkivaid seisukohti, on see isik võimetu tegema õigeid otsuseid ka iseenda jaoks. Näiteks: mis on hea või mis on halb, mõni muu asi tõene või väär, narkomaania, suitsetamine, alkoholism, vaktsineerimine, samuti positiivsemad asjad, nagu armastus.

Kogu lapse suhtlemine ümbruskonnaga on osake suurest õpiprotsessist, siit ka arvamus, et lasteaias alustades võib mõni asi juba hilinenud olla (mitte ainult seksuaalsuse mõttes). Tundemaailm võib olla juba saanud väära informatsiooni rünnaku osaliseks, on toitumise omapärad jne.

Teatud asjades peaksid valitsema siiski ühtsed põhiseisukohad, mis tagavad usaldusliku õhkkonna tervikuna, mitte nii, et kodu räägib üht, lasteaed ja kool hoopis erinevat, igal pool kaasub ka mingi erinev tegu. Siis lisandub ka väga kirev ja infoküllane tänapäev multikatest teadussaavutusteni, kusagil on veel ka šarlatanid, nõiad ja libateadlased.

Inimene, mitte ainult laps, upub hinnangute andmisel ja otsustuste tegemisel informatsiooni sohu, seda eriti puudulike põhi- ja algteadmiste korral.

Ja kogu rikkalikust vajaduste reast ainult kord ühe, kord teise asja esiletõstmine – mis iseenesest ei olegi halb ega vale asi – ei tarvitse üldpilti parandada. Õppeprotsessil on ka väga tugev materiaalne ja organisatoorne külg.

Kuidas õpetab last (ka täiskasvanut) see lapsevanem, lasteaiatädi või õpetaja, kes isegi asja ei jaga? See teeb asjad veelgi keerulisemaks. Ja protsesside tegelikud tulemused, nii head kui halvad, ilmnevad tavaliselt alles tükk aega hiljem, olles tihedas seoses ka mingi seisukoha ellurakendamise võimalustega ühiskonnas, kinnistumisega.

Kes vastutab halva otsuse tulemuse eest ja kuidas? Otsustav poliitik? Hea tulemuse korral on asjad vist tunduvalt selgemad ja pole ka vaja vigu parandada. Halva korral võib vigade parandus osutuda lausa võimatuks.

Katkist süsteemsust parandada on raske ja see võtab palju aega. Samuti on see väga töömahukas, ka kallis, eriti kui raskuspunkt kaldub individuaalõpetamisele ja vastutus eri tasemetel tervikuna meenutab udukogu – alati on süüdi keegi teine!–, liberaalsus on esikohal, koos klantsilu või -iidolite tugeva promomisega. Lisaks veel on tugev mõju usaldamatuse õhkkonnal.

Kusagil ümber eksisteerib pidevalt keskkond, kust arenev organism samuti ahmib infot, eeskujusid, emotsioone. Need sisenevad sealt ka mittetahtliku tegevuse tulemusel, nii-öelda möödaminnes, pealesurutult, vahel väärakujuliselt, näiteks mingi reklaami osana või kaadrina nukufilmist.

Me ju soovime, et kogu tervik ehk inimene oleks elujõuline, terve, kõige ilusam, targem, õnnelikum.

Kas ainult seksuaalsuse õpetus lapseeas suudab anda kõike seda?

Koolikott võib ju olla kaalult raske, seda annab reguleerida. Õppimine pidi kah olema väga raske. Kahtlemata ongi, kuid mitte kõigile, kui õppida õigel ajal ja vajalikke asju õiges mahus, kohusetundlikult. Õppimisega kujunev edaspidine mõtlemisvõime on väga hea kaaslane eluteel.

Tagasi üles