Linnakirjanik Vahur Afanasjev lubas Tartu Postimehele lahkelt kolumne

Tartu raekoja kellad löövad keskpäevatundi, kui linnapea Urmas Klaas uut linnakirjanikku Vahur Afanasjevit (vasakul) stipendiumi saamise puhul õnnitleb.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kui linnapea Urmas Klaas täna keskpäeval uuel linnakirjanikul Vahur Afanasjevil kätt surus ning headest mõtetest ja sõnadest rääkis ning sellest, kuidas need liigutavad mägesid ja jõgesid, et anda neile uusi kõrgusi ja voolusänge ning Parkeri sulepea kinkis, lausus Vahur Afanasjev lihtsalt: «Selge!»

Siis tulid aplaus ja tänukõne ja intervjuud…

Pärast rääkis Vahur Afanasjev, et ta usub tõesti headesse sõnadesse, sest ega negatiivsusega kaugele jõua ning linnapea pühenduses ei olnud midagi valet ega tema enda lausutud sõnas «Selge!» mingit irooniat.

Üks asi, mida Vahur Afanasjev linnakirjanikuna teha lubas, on kirjutada Tartu Postimehele regulaarseid kolumne.

Reporteripraktika

Vahur Afanasjev on 2000. aastate alguses ise Tartu Postimehes reporterina töötanud – umbes viis kuud! See aeg näitas talle seda, et ta ei tunnegi end halvasti, kui peab käsu peale kirjutama. Ta pidas silmas olukorda, mil näeb hommikul probleemi, aga poole päeva peale paistab, et see probleem väga kõneväärt ei olegi. Aga olukord on veel selline, et toimetaja on talle järgmise päeva lehes juba koha välja mõõtnud ning lugu tuleb kirjutada ja vastandlikud tsitaadid ikkagi leida.

«Linnakirjanikuna tahaksin pigem vastupidi käituda,» rääkis ta. «Et kui kuskil tundub, et mingi üüratu probleem on üleval ja inimesed paanikas, siis mina püüaksin vaadata, kas selleks paanikaks on põhjust. Või on probleemi taga mingi teineteise mõistmise mure või suurema või väiksema pildi küsimus. Ja eks ma püüan siis sõna võtta.»

Linnakirjaniku rolli näebki Afanasjev selles, et tal tuleb olla väikest viisi propagandist, aga selle vastu pole tal midagi, sest ta armastab oma kodulinna väga ja aitab hea meelega.

Vaimne ombudsman

«Kui kultuuriinimesed kipuvad olema üsna tundlikud ja vahel virisema ja kõikjal probleeme nägema, siis linnakirjanik saab vaimse sfääri ümberkujundamise kaudu asju positiivses suunas lükata ning mitte ainult omaette laua taga puhiseda,» täpsustas ta. «Hea on ka see, et kui stipendium käes, siis ega seda keset aastat keegi ära võta, ka ei pea muretsema tagasivalimise pärast, nii et võib ka kriitiline olla – selline vaimne ombudsman.»

Siiski lisas Afanasjev, et ega ta nüüd iga päev kaheksa tundi raekoja platsis ka ei seisa ega propageeri, tegelikult on tal plaanis saada valmis romaan, mis sünnib tehnoloogia vallast. Ja korraldada üks üritus, mis viib kokku kultuuri ja tehnoloogia.

2019. aastal on linnakirjaniku stipendium 12 000 eurot, mis makstakse välja 1000 euro kaupa iga kuu.

Linnakirjaniku stipendiumi väljaandmine on Tartu üks tegevustest UNESCO rahvusvahelise kirjanduslinnana, linnakirjaniku tiitlit on juba kandnud Kristiina Ehin ja Mikä Keränen.

Esireas Vahur Afanasjev ja Berk Vaher.

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Žürii nimel sõna võtnud Berk Vaher ütles, et nii Kristiina Ehin kui Mikä Keränen on olnud väga tugevad eeskujud, kes on linna elus osalenud, kaasa rääkinud ja kelle hääl on maksnud. Uusi linnakirjanike kandidaate tuli kokku seitse ning neid silmitsedes oli žürii üsna pea taibanud, et just Vahur Afanasjev on mees, kes eelmiste linnakirjanike astutud jälgedesse ära ei kao.

«Ta on võimeline hästi kirjutama ja hästi rääkima,» ütles Berk Vaher veel. Ning kuna tänavune aasta on otsustav, et Tartu saaks 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks, siis usub žürii ka seda, et Afanasjevil on oskust sellele eesmärgile kaasa aidata.

Tagasi üles