Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11702735t1h7bcb.jpg)
Saime kolme endise klassiõega uuel aastal esimest korda kokku. Me ei olnud ammu üksteist näinud ja et uudised vastastikku ära kuulata, kulus kohvikus mitu tundi.
Teenindaja oli tubli. Soovitas õiget veini. Asetas lauale pokaalid. Andis sooja roa erisoovid kööki edasi. Käis vahepeal küsimas, kas midagi on veel vaja. Lõpuks serveeris ühele teed, teisele kohvi, kolmandal lubas jääda klaasi vee juurde. Koogid kandis kohale eriti uhketel taldrikutel.
Õhtust sai hea märk tervele aastale. Igaüks leidis, et ka teenindajal on selles oma osa ja lahkudes olime heldes meelolus.
Tipiraha otsides vaatas üks mu klassiõdedest oma rahakotis natuke kauem ringi. Siis viivitas tõusmisega ja ootas, kuni teenindaja taas lähenes.
«Ma tahan nüüd väikese kõne pidada,» lausus ta.
«Kõne?!» imestas teenindaja.
«Öelge palun, mitu nõudepesijat teil praegu köögis töötab?»
«Mitu nõudepesijat,» kordas teenindaja, teadmata, kuhu see jutt küll edasi tüürib. «Üks!»
«Minu soov on …» jätkas klassiõde. «Ehk teate ju küll … Tippi jagatakse ikka saali teenindajaile. Tänusõnad palutakse edasi öelda kööki kokale. Aga kas ma tohin paluda, et te selle rahatähe annaksite edasi tänaõhtusele nõudepesijale. Öelge, et üks laudkond tänab teda väga puhaste taldrikute eest!»
Mitte ükski restoran ega kohvik ei saaks avada uksi, kui nõudepesijat kohal ei oleks.
Meie ümber oli sekund või paar täielikku vaikust.
«See on väga ilus, et te niimoodi mõtlete,» lausus teenindaja ennast kogudes, ja üldsegi mitte teenindaja häälega, vaid väga isiklikult. «Ma ütlen edasi, ja teen täpselt nii, nagu te palusite.»
Pean tunnistama, et ma olin nende hetkede mõjust rabatud. Mu teine klassiõde samuti. Ja kui uhked me mõlemad olime oma kolmanda klassiõe üle.
Mitte ükski restoran ega kohvik ei saaks avada uksi, kui nõudepesijat kohal ei oleks. Mitte ükski gurmeeroog ega personaalne teenindus poleks midagi väärt, kui pokaalid-klaasid, taldrikud, noad ja kahvlid puhtusest ei läigiks. Aga kes tuleks selle peale, et saata nõudepesijale tippi?
Meist kolmest kõige kesisema sissetulekuga klassiõde tuli.
See kõik on natuke liiga ärajutustatud jutt – et märka märkamatut.
Et lehvita varahommikusele postiljonile, et soovi jõudu lund rookivale kojamehele, et kiida õhtul kontoris tööringi alustavat koristajat, et naerata vastutulijale …
Sellest rääkimine ei muuda ehk midagi, aga selle järgi päriselt käitumine – ma usun, et küll!