Alvar Tipp: Tartu koolilaste elu rikub kõigile teada jokkskeem

Alvar Tipp Foto: Erakogu

Peab mõtlema suuremalt ja aru saama, et nõukogude ajast pärit koolimajade võrk ei vasta tänapäevastele soovidele ja nõuetele. Võibolla oleks mõistlik hakata mõtlema linnaosadesse väikeste algkoolide ehitamise peale?

Kui Lutsu lugude Arno oli hea, siis kooliinfosüsteem Arno tekitab Tartu peredele tusatuju, kui kooliaasta alguses selgub, et laps peab minema õhtusesse vahetusse, mis paiskab segi perede kogu senise elukorralduse.

Tartu Tammelinna elanike arv ei näita kahanemise märke. Põlvkonnad on vahetumas ja vanemad inimesed asenduvad noorte aktiivsete, lastega peredega. Loomulikult tahavad pered oma lapsi Tamme kooli panna ning neil on selleks õigustatud ootus ja lootus. Kuid nagu eestlastele on juba kohane, tuleb hoopis kehitada õlgu ja öelda nagu ühes «Tujurikkuja» sketšis: «Eestlane olla on halb (kannatame ära).»

Linnavalitsus näeb igal aastal, milline elanike ränne läheb lahti enne kooli määramise tähtaega Arno süsteemis.

Arvan, et sekkuda tuleks seaduse jõuga. Lihtsaim esialgne meede oleks laste ja lastevanemate sissekirjutuse aja võrdlus ning selliselt tekkiva järjekorra alusel ka koolikohtade esmane pakkumine kodulähedasse kooli.

Jah, võivad olla üksikud erandid, et pere tõesti ongi soetanud hiljuti kooli juurde elukoha. Sellisel juhul oleks õige leida perekonda kõige vähem diskrimineeriv võimalus. Aga eesmärk peab olema, et laps saab lasteaias, koolis ja huviringis käia oma kodu lähedal.

Praegu saab öelda, et suure tõenäosusega korraldatakse õppetöö õhtuses vahetuses järgmisel õppeaastal lisaks Tamme koolile veel Kesklinna, Karlova ja Veeriku koolis.

Kolm esimest klassi on õppinud Tamme koolis õhtuses vahetuses juba ühe sügise. Kirjeldan isiklikust vaatevinklist, kuidas on uus kord lapsi ja lapsevanemaid mõjutanud.

Kui kaks aastat tagasi läks laps esimesse klassi, siis e-postkast ja kooli infotahvel olid ummistunud kutsetest trennidesse ja huviringi. Nüüd sügisel õhtusesse vahetusse läinud esimese klassi lastele on meie pere näitel tulnud kolm trennipakkumist. Kahe pakkumise algusajad ei sobinud, sest siis kestavad veel tunnid.

Seega võib öelda küll, et suur osa Tamme koolis õhtuses vahetuses käivatest esimese klassi lastest on jäänud ilma Tartus pakutavatest huviringidest ja trennidest. Kui lapsevanematel on võimalik, siis on suudetud koostöös spordiklubidega leida lahendusi treeninguteks hommikusel ajal, aga kahjuks on need vaid üksikud erandid ning üldpilt on trööstitu.

Palusin sel teemal tagasisidet ka teisteltki Tamme kooli lastevanematelt. Üks ema väitis, et lapse trenni huvides peaks ta töölt ära tulema ja hakkama lapse logistik-autojuhiks. Kui töökoht võimaldaks teha tööd pooleteise tunni kaupa ja siis pauside ajal transpordib lapsevanem oma lapse koolist trenni ja pärast kooli tagasi. Kõik trennid pole ju koolide vahetus läheduses.

Selle kõige taustal kipuvad suured inimesed ära unustama kõige tähtsama: mida tunneb seitsmeaastane, kes on kolm-neli aastat käinud trennis ja sellega harjunud. Kas niimoodi panustab linn tuleviku meistritesse, kes Tartule ja tervele Eestile tulevikus kuulsust toovad?

Kõigele lisaks on see pidev ühest kohast teise sõitmine raske ja rusuv. Ega kergem ole ka õhtuse vahetuse õpetajatel. Rääkimata sellest, et Tamme koolis on ruumipuudus, et peale tunde midagi ette võtta, olgu siis abistav õppetegevus, vestlused probleemsete lastega, kokkusaamised vanematega.

Oleme sellest juba rääkinud, et Tamme kooli juurdeehitis on palju kallim, kui olnuks ruumide rentimine Suur kaar 53 hoones, kus paikneb Tamme laste päevakeskus ja söögikoht 16 Kannu.

Lapsevanemad tegid ettepaneku kasutada ruumikitsikuse lahendamiseks mooduleid. Vastupidi linnaametnike arvamustele on meie meelest tegu väga mõistliku lahendusega kasutamaks linnaraha säästlikult.

Õige on linnavalitsuse väide, et Tartus pole pikka aega olnud koolikohtade nappust. Lisatakse, et kui veel sellel aastal astus kooli 358 last rohkem kui lõpetas põhikooli, siis juba aastal 2024. aastal on koolitee alustajaid 26 võrra vähem.

Praegu saab öelda, et suure tõenäosusega korraldatakse õppetöö õhtuses vahetuses järgmisel õppeaastal lisaks Tamme koolile veel Kesklinna, Karlova ja Veeriku koolis. Ei maksa uskuda linnavalitsuse lubadusi, et õhtune õpe on ainult üheks aastaks ja siis saab jätkata hommikuses vahetuses. See probleem ei lahene iseenesest.

Linnavalitsus annab oma jäikadele seisukohtadele jõudu Tartu linna kaardile veetud kahekilomeetrise raadiusega ringidega, mis peaksid näitama mõistlikku koolitee pikkust. Tore on ju maakohtadele mõeldud meetodeid kasutades linnas probleeme eitada. Seaduses on tõesti lubatud suurimaks koolitee pikkuseks ju suisa kolm kilomeetrit.

Tamme kooli näitel mahub sellesse ringi veel viis kooli. Küsiksin siiski, et kui teie Tammelinnas elav laps peaks minema kooli ega mahuks Arno automaatse selektsiooni tulemusena Tamme kooli õppima, siis kui kerge südamega te laseksite esimese klassi lapse omapead Variku kooli poole teele? Kooliteele jäävad kaks suure liiklusega tänavat ja raudteed. Ja tulemus on selline, et Variku koolis on juba kaks aastat vaid kaks uut esimest klassi ja Forseliuse koolis kolm esimest klassi.

Kui kaks aastat tagasi läks laps esimesse klassi, olid e-postkast ja kooli infotahvel ummistunud kutsetest trennidesse ja huviringi. Nüüd sügisel õhtusesse vahetusse läinud esimese klassi lastele on meie pere näitel tulnud kolm trennipakkumist.

Tartu linnavalitsus toob näiteks Tallinna, kus on kaheteistkümnes koolis õppetöö korraldatud mitmes vahetuses. Järelikult on siis seal ka spordi- ja huviringide järele vajadus mitmes vahetuses ning ilmselt on ka see siis korralikult korraldatud teisiti kui meil siin heade mõtete linnas.

Võibolla on linnale kõige odavam käskudega korraldada õppetöö mitmes vahetuses, selle asemel et lahendada ruumipuudus. Pealegi eeldaks juurdeehitiste planeerimine lisaks rahale oskust linna hariduselu planeerida, et tulevikus tekkivaid kitsaskohti juba eos ennetada ja nendele piisava ajavaruga adekvaatselt reageerida.

Koolide klassikomplektide hulk on Tartus väga kõikuv. Peab mõtlema suuremalt ja aru saama, et nõukogude ajast pärit koolimajade võrk ei vasta tänapäevastele soovidele ja nõuetele.

Kahjuks on paljudel tartlastel suur puudus kõige tähtsamast – kodulähedasest koolikohast.

Näiteks Raadi-Kruusamäe elanikele ei ole ühtegi kodulähedast algkooli. Võibolla oleks mõistlik hakata mõtlema linnaosadesse väikeste algkoolide ehitamise peale? Väikesed algkoolid, kus on klassides ka väiksem õpilaste arv, mis aitab väga palju kaasa ka paremale õppetööle. Selline lahendus on selgelt terve Eesti heaks.

Elu läheb edasi ning inimene harjub kõigega. Kuid siiski ei peaks linnavõim minema kergema vastupanu teed ning ruumipuuduses vaevlevaid koole vägisi sundima õhtusesse vahetusse.

Tegutsegem ikka selle nimel, et väikesel inimesel oleks tore koolis käia ja et laps saab käi huvirngides ja trennis normaalsel ajal. Ja anname lapsele aega mängida. Kui üks sõber läheb kooli ja teine tuleb samal ajal koolist, piirame sellega laste mängu­lusti.