Tartu ülikooli ameeriklasest doktorant uurib nunnususe põhjusi

TÜ doktorant Jason Mario Dydynski valmistas roosa keebi peo jaoks, kus tuli end kas võimalikult armsalt või zombilikult riidesse panna. Foto: Kristjan Teedema

Mängukarudega ääristatud beebiroosa karvane keep seljas, nendib Tartu ülikooli doktorant Jason Mario Dydynski, et keebi tegemiseks tuli rookida paljude mänguasjade vatikõhud tühjaks. Dydynski ei kanna säärast keepi lootuses uut moeröögatust massidesse tuua, vaid uurib Tartu ülikoolis semiootikaosakonnas teemat, mida peavad inimesed maskottide puhul armsaks.

Tüüpiliselt peavad Dydynski väitel inimesed armsaks olendeid, kellel on suured silmad ning pontsakad põsed ja käed-jalad. Armsust lisab ka tegelase kerge kohmakus. Teisisõnu panevad inimesi heldima beebiliku välimuse ja käitumisega olendid. Austria päritolu zooloog Konrad Lorenz andis nendele tunnustele ühisnimetaja Kindchen­schema, mis tähendab saksa keeles armsust.

«Kuigi varem on üldiselt arvatud, et ainult pisikestele lastele omased jooned tekitavad tunnet, et miski või keegi on nunnu, siis pole see päris nii,» rääkis Dydynski. Näiteks seostatakse ka karvaseid ja pehmeid olendeid armsusega. «Näiteks joonistatakse armsaid multikategelasi tihtipeale selliselt, et nad näevad välja, nagu oleksid pehmed,» märkis Dydynski. Kuigi vaataja ei saa multikategelast katsuda, tekib tal ainuüksi pehme kehakatte nägemisest tunne, et tegelane on kuidagipidi armas.