Lauri Leppik: kollane vest ei aita

Lauri Leppik Foto: Eero Vabamägi

Elada 2018. aasta maailma õnneraporti õnneindeksi järgi maailma kõige õnnelikuma rahva – soomlaste – naabrina on samaaegu nii õnn kui õnnetus. Ühtpidi õnn, kuna osa naabrite materiaalsest õnnest on aastaid kandunud üle piiri Eestisse. Ja õnn ka selles mõttes, et soov naabrist paremaks saada on inimkäitumises ürgne liikumapanev jõud. Teistpidi on see aga õnnetus, sest seni, kuni naabritel läheb paremini, oleme rahulolematud ja päris õnnelikena ennast ei tunne.

Me ei võrdle ennast ammu maailma õnneraporti edetabelis Eestist paarkümmend kohta kõrgemal asuva endise vennasvabariigi Usbekistaniga, kus keskmine pension on umbes viis korda väiksem kui Eestis. Me ei võrdle end ka samas edetabelis Eestist paar kohta eespool oleva idapoolse naabri Venemaaga, mille riigipea lubas hiljuti viia oma maa maailma viie rikkaima riigi sekka, ent kus keskmine pension on seni ligi 2,5 korda madalam kui meil. Me võrdleme end nendega, kellel on läinud meist paremini, ja küsime, miks ei ole me veel neile järele jõudnud.

Toomas Niimanni artiklis (TPM 7.1) tuleb õiendada mõned asjad. Soomes pole tööpensioni kulu riigieelarve osa, sotsiaalkindlustusfondid on riigieelarvevälised. Sestap pole õige võrrelda riigieelarveid, võrrelda tuleks üldvalitsukulusid, mis mõlemas riigis sisaldavad pensionikulu.

2017. aastal (viimased ametlikult avaldatud võrreldavad andmed) olid avaliku sektori kogukulud Soomes umbes 121 miljardit eurot ehk 54 protsenti SKTst, Eestis 9,3 miljardit ehk 39,3 protsenti SKTst. Eesti ja Soome rahvaarvu erinevust arvestades on avaliku sektori kulud ühe elaniku kohta eurodes seega Soomes umbes kolm korda suuremad kui Eestis. Suurem osa sellest tuleb majandusliku jõukuse erinevusest, kuivõrd Soome SKT elaniku kohta on 2,3 korda suurem kui Eestis. Väiksemat osa avaliku sektori kulude erinevusest seletavad maksukoormuse erinevused.

Kuni naabritel läheb paremini, oleme rahulolematud ja päris õnnelikena ennast ei tunne.

Keskmine pension Soomes oli 2017. aasta lõpu seisuga 1656 eurot, Eestis 380 eurot. 2018 lõpuks oli see Eestis tõusnud 425 eurole, keskmine vanaduspension 450 eurole. Mõistagi tuleb silmas pidada ka keskmiste palkade erinevusi. Keskmine brutopalk Soomes oli mullu sügisel 3470 eurot, Eestis 1290 eurot. Ent need on vaid väga jämedad võrdlused ja täpsemaks võrdluseks tuleks arvesse võtta palkade ja pensionide maksustamise erinevusi, ka ostujõu, sh eluasemekulude erinevusi. Näiteks Helsingi piirkonnas ulatuvad leibkondade keskmised eluasemekulud üle 2000 euro kuus, seejuures pensionisaaja omavastutus eluasemekulude katmisel oli mullu umbes 710 eurot ning eluasemetoetust sai taotleda vaid sellest suuremate kulude korral.

Kuitahes täpseks me Eesti ja Soome pensioni suuruse ja pensionäride elatustaseme võrdlemisel ei lähe, pole kahtlust, et soomlaste seis on meie omast parem. Ometi, kui oleks tõesti nii, et naabrist saab paremaks mitte temast rohkem ja targemalt tööd tehes, vaid naabrilt laenates ja kollaseid veste kandes, siis oleks õnne igiliikur ilmselt juba ammu avastatud.