Toomas Niimann: 80+, nähtamatu mees

Toomas Niimann

FOTO: Tairo Lutter

Kuivõrd elame ühe maailma statistiliselt õnnelikema riigi Soome naabruses, torkavad eriti selgelt silma repressiivsed vahed eakate elukvaliteedis. Jah, Eesti riigi SKP on ligi kümme korda väiksem kui Soomel, aga riigieelarved on võrreldavad suhtes elanike arvuga 5:1.

Ma olen 80+ ja olen sellega rahul, elu on olnud huvitav ja võibolla, et ees on midagi veel huvitavamat. Olen iga päev neli-viis tundi töös arvutiga ja kursis maailmas toimuvaga, vaatan BBC ja tve24 (Hispaania) uudiseid, loen ajalehti Helsingin Sanomat ja The New York Times. Tahan öelda, et olen maailmas toimuvaga üldjoontes kursis. Küll aga ei suuda ma end kurssi viia Eestis toimuvaga.

Ma kuulan ja loen meie erakondade valimiskampaaniaid, programme, lubadusi-lubadusi ja ma ei näe nendes mitte midagi, mis puudutaks inimesi, kes on oma panuse, tervise, jõu ja teadmised juba riigi edumasina kütuseks andnud.

Ma tunnen, et olen muutunud nähtamatuks. Isegi kaubanduskeskuses, kui kõnnin, mind ei nähta, noormees või tütarlaps tuleb ja sammuks minust otse läbi, viimasel minutil annan talle teed. Ma annan teed, sest ema õpetas mulle seda ja see on mul lihasmälus, ka see, et enne lasen välja, kui sisenen.

Olen nähtamatu nagu ulmeraamatus ja mulle tundub, et olen nähtamatu ka riigile, ühiskonnale.

Sõidan oma kodulinnas Tallinnas autoga, alles sain 35-eurose trahvi selle eest, et peatasin auto ühe hotelli ees ja käisin sees pissil, oma kodulinnas, kus olen sündinud ja 80+ elanud. Need on triviaalsed olukorrad, ma ei tahtnudki neist heietada, aga nad siiski iseloomustavad meie harvesterlikku ühiskonda, lageraie on moes.

Kolm-nelisada miljonit leiaks riik kindlasti sellestki, kui lõpetaks osa korporatiivseid poliitikute mänge, katuserahasid, poliitpistiseid. Laenu teenindamise raha ongi seal, ja kui veel lõpetada betooniarmastus, jääb raha ülegi.

Mind paneb mõtlema see, et poliitikud ei räägi 28,5 protsendiga ühiskonnast – nii palju on meil pensionäre – ja ka tegelikult ei mõtle neile ega lase poliitikale ligi, otsustama, nõustama. Poliitik arvab, et ostab pensionäri hääle, lubades talle sada eurot. Sisuliselt on see lubadus indiviidi väärikuse alandamine.

Teine fakt, mis ilmestab seda arrogantsi, on pension. Õigemini pensioni suurus. Eesti keskmine pension on 312 eurot! Loomulikult saan ma aru sellest, et raha ei kasva kusagil rahapuu otsas, ja ma ei soovita ka minna seda võtma neilt, kel rohkem, ma mõistan, et üle poole sajandi stagnatsiooni, sotsiaalses pimesooles elamist on jätnud oma jälje, aga ikkagi.

Keskmine palk riigis, hinnad meil ja maailmas, teenused, hooldekodud, ravimid ja kõik muu on kallinenud ennaktempos, inflatsioon on õginud sääste. Kõike seda kompenseerib palgatõus, keskmise palga sunnitud ja alampalga tõus ettevõtjate töö tulemusena. Aga pension koos oma indeksiga on jäänud jäätmaale.

Eestlasele on omane stoiline kannatlikkus, pensionär vastab pensioni kasinusele oma tööga, oma füüsilise panusega, paljud mõtlevad, et riigil on raske, riiki on vaja kaitsta. Kõik on õige, aga kelle ja mille arvelt.

Kuivõrd elame ühe maailma statistiliselt õnnelikema riigi Soome naabruses, torkavad eriti selgelt silma repressiivsed vahed eakate elukvaliteedis. Jah, Eesti riigi SKP on ligi kümme korda väiksem kui Soomel, aga riigieelarved on võrreldavad suhtes elanike arvuga 5:1 ja 5:1 ehk Soome riigi eelarve umbes 56 miljardit eurot ja Eestil umbes 11 miljardit eurot. Soome rahvaarv 5,5 miljonit Eestil 1,3 miljonit.

Nende arvude komakohtadesse pole mõtet süüvida, aga annab mõtlemapaneva pildi. Sama kehtib ka keskmise pensioni kohta, Soomes on see umbes 1700 eurot kuus, Eestis 300. Miks? Vahe on ligi kuus korda!

Parima tahtmise juures ei saa sellesse ükskõikselt suhtuda. Ja need suhted on veel hirmuäratavamad, kui võrrelda mõne teise riigiga. Loomulikult ei tea ma kõiki nüansse, aga siin pole ju tegu nüanssidega.

Ehk saab selgemaks siis, kui teadvustada endale, et Soome riik võtab laenu, on võlgu rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele kokku 140 miljardit eurot (koos omavalitsustega) ja igal aastal laenab juurde viis miljardit eurot, osa oma tarbeks, osa laenu teenindamiseks.

Nii on see kestnud aastakümneid, teinud õnnelikumaks põlvkondi, suurendanud soomlaste eneseväärikust ja enesehinnangut. Mis oleks, kui Eesti riik käituks samamoodi?

Pensionikulud riigieelarvest on 1,5 miljardit ehk 16 protsenti, pensionäre rahvastikust 32 protsenti (kaasatud on invaliidid). Aastane laenukasv peaks olema miljard eurot, kolm-nelisada miljonit leiaks riik kindlasti sellestki, kui lõpetaks osa korporatiivseid poliitikute mänge, katuserahasid, poliitpistiseid.

Laenu teenindamise raha ongi seal, ja kui veel lõpetada betooniarmastus, jääb raha ülegi.

Endast lugupidav riik peaks süüvima 32 protsendi kodanike probleemi ja tõstma pensionid kahekordseks, ei vähem. Pigem rohkem, et inimene, kodanik, pensionär, vanur, rauk ei tunneks end hüljatuna, alandatuna, unustatuna, nähtamatuna.

Raha, mis ootab pisimatki tootlikkust, on maailmas piisavalt, lausa negatiivse intressiga, ja kui vaadata Kreekat, Itaaliat ja ka Hispaaniat, ma ei hakka kaugemale vaatamagi, siis tundub, et ka aega selle tagasimaksmiseks on lõpmatult.

Hiljuti ütles poliitik Helmen Kütt, et kui praegune pensionisüsteem säilib, hakkavad paljud, kümned tuhanded, elama sotsiaaltoetustest. Probleemid on pensionäride maksustamisega, töötamisega. Mis sellest jutust järeldub? Järeldub, et endast lugupidav riik peaks süüvima 32 protsendi kodanike probleemi ja tõstma kõik pensionid kahekordseks, ei vähem. Pigem rohkem, et inimene, kodanik, pensionär, vanur, rauk ei tunneks end hüljatuna, alandatuna, unustatuna, nähtamatuna.

Ühiskond oleks tervem, riik rohkem kaitstud, õnnelik. Mis siis, kui minu selline jutt kaigub poliitiku kurtides kõrvades, kui midagi ei toimu? Mulle tundub, et siis peab kolmandik meie rahvast ostma omale kollased vestid.

Tagasi üles