Garri Raagmaa: maakonna tasandile on vaja võimu juurde anda

Garri Raagmaa

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa on Eesti Vabariigi taasloomisest peale käsitlenud siinset haldustemaatikat, temalt on paarikümne aasta jooksul ilmunud ka mitmeid artikleid Eestile sobiva haldusreformi põhimõtetest, ent paraku pole senini asi mõistuspärasemaks muutunud, pigem vastupidi.

 

Ikka leidub inimesi, kes üritavad takerdunud reformile uut elu sisse puhuda, viimati Karin Jaanson oma artikliga kahetasandilisest omavalitsusest  «Teeme hoopis teistmoodi» Tartu Postimehes. Garri Raagmaa, kas selle lahenduse üle on üldse mõtet arutleda?

See on igati toetamist väärt. Enamikus Euroopa riikides jagatakse erinevaid funktsioone mitme tasandi vahel. Maakond kannab põhifunktsiooni ja kui mõni suurem üksus, näiteks keskuslinn, on piisavalt tugev, siis ta saab osa funktsioone täita ise oma jurisdiktsiooni all.

Argument, et kaks tasandit läheb liiga kalliks, ei ole tõsiseltvõetav, sest praegu me tegelikult kulutame hoopis rohkem vääradele investeerimisotsustele ja maksame peale kehvematele või lausa puuduvatele teenustele.

Praeguse heterogeensuse juures ei saa osa struktuuriüksusi paratamatult osa ülesannetega hakkama, sest neil ei ole lihtsalt inimesi, kes nendega tegeleksid.

Kahetasandiline omavalitsus pole ju meilgi uus idee, teie ise olete seda mitmel korral käsitlenud, ka juba kakskümmend aastat tagasi.

Jah, algusest peale olen olnud selle vastu, et maakondadelt hakati võimu ära võtma. Juba kuuekümnendatel aastatel saadi Eestis aru, et moodsat ühiskonda on mõistlik juhtida rajooni tasandilt: kui on tagatud mobiilsus ja me saame teenused ja töökoha suuremast ja suuremate valikuvõimalustega keskusest.

Viimaste uuringute kohaselt ületab ligi nelisada tuhat inimest Eestis iga päev omavalitsuse piiri – läheb teise omavalitsusse õppima, tööle või teenuste järele. See tähendab, et teatud funktsioonide jaoks ongi maakonna ehk linnaregiooni tasand mõistlik sealset elu ja olemist korraldama.

Aga Eesti läks sama teed nagu muugi Ida-Euroopa, vaimustudes sõjaeelsetest struktuuridest, sest vahepeal on olnud võõras ja vale aeg. Paljud poliitikud ja ka elanikud läksid hurraaga kaasa, nagu vahepealset aega polekski olnud.

Kihelkonnad tagasi?

Ei, mitte kihelkonnad. Eestis võetigi omavalitsuse aluseks külanõukogu tasand, mille elanike arv oli enam-vähem sama nagu Eesti Vabariigi lõpuaegade valdades. Aga vahepeal olid olnud veel sovhoosid ja kolhoosid, mis omakorda muutsid olukorda.

Kui omaaegsesse rajooni koondatud võim anti jälle kohtadele tagasi, andis see esialgu isegi efekti. Kui sa näed, kuidas võimu teostatakse, kui sa ise oled osaline, siis oli see demokraatia arenguks väga hea. Aga nüüdseks on esmatasandi omavalitsus ka demokraatia mõttes täiesti ammendunud, paljudes on vallavanem või tema klann olnud võimul juba mitu perioodi ja muutusi pole loota.

Teiseks on keskvalitsus kärpimise ja Tallinna karistamise tuhinas omavalitsustelt üha enam raha ära võtnud, nii et praegused omavalitsused ei suuda isegi ilmselgelt kohalike funktsioonidega, näiteks kohalike teede hooldamine, hakkama saada.

See pole juba ammu enam nende viga, vaid riik on neilt vahendid käest võtnud. Raha lihtsalt ei ole! Vähenenud on üldine võimekus, mistõttu isegi üsna suurtes linnades ei ole enam küllaldaselt strateegilise mõtlemise võimet. Väga vähe mõeldakse ettevõtluse ümberkorraldamise ja töökohtade loomise peale.

See on üleüldine probleem, mis on regionaalset ebavõrdsust suurendanud ja nagu viimasest Geomedia uuringust välja tuleb, hakkavad ka mõned maakonnalinnad ära kukkuma. Neil pole piisavalt ettevõtlust ja maksutulu, et teatud teenuseid käigus või heal tasemel hoida.

Mille poolest Karin Jaansoni idee teie omast erineb – kas selle poolest, et hõredalt asustatud paikades ei moodustatagi omavalitsust?

Temal kannab maakondlik haldus kõige eest hoolt, on lõppvastutaja. Kui seal on linn või muu tugevam omavalitsus, siis see suudab ise neid ülesandeid täita. Kuid see eeldab eri ülesannetega omavalitsuste moodustamist, nagu näiteks Luksemburgis, ja ma kardan, et siin võib tekkida üksjagu segadust.

Pigem olgu kohalikul tasandil oma kindlad ülesanded, nagu needsamad kohalikud teed, sotsiaalabi, kultuurielu korraldus jms. Ja kui vallavanema tool jääb alles, siis on ka vähem vastuseisu reformile.

Linnadel võiks tõepoolest olla linnaõigused (muide, ka Viimsi ja Ülenurme on tegelikult linnad). Küll oleks jumet aga Hardo Aasmäe ettepanekul, et vallavolikogud moodustuks külavanematest, see parandab kindlasti kohalikku esindatust.  

Praegust maavalitsust peetakse meil tarbetuks raha kulutavaks asutuseks...

See on tsentraliseerimise ja politiseerimise tulemus. Algselt oli maavalitsus ikka mõeldud regionaalseks arendusorganisatsiooniks, arvan, et üheksakümnendate aastate keskel maavanemad ja arenguosakonnad seda funktsiooni ka päris kenasti täitsid.  Hiljem hakkasid ministeeriumid maavalitsuste funktsioone igaüks oma kõhu alla kiskuma, toimus nn hiiliv haldusreform.

Tulemus on üldrahvalike ressursside raiskamine, sest iga kohalik üksus pidi endale mingi kontori tekitama, siis hakati neid liitma – tulid restrukturee­­rimiskulud, omavalitsusametnikud ja inimesedki peavad jooksma eri kontorite ja linnade vahet. Konkreetne ametkond võib-olla säästis, aga kogu ühiskond kaotas. See on tüüpiline n-ö harukondliku lähenemise puhul.

Nagu ka kevadises OECD raportis tõdeti, ei ole meil ühtset valitsust, on erinevad silotornid või vürstiriigid – igaüks ajab oma (partei) asja, kõrvale ei vaadata, mis toimub. Lõppude lõpuks maavanemad, idee poolest sõltumatud riigiametnikud, politiseeriti.

Kas olukord muutuks, kui regiooni elu korraldaks demokraatlikult valitav maaomavalitsus?

Ainuüksi valitava kogu loomisega ei juhtu midagi. Kui institutsioonil ei ole raha, siis ei saa ka tulla tulemust. Aga rahastki üksi on vähe, olemas peab olema visioon, mida teha, ja ühine tegutsemise motiiv.

Kui partokraatlik keskkontorist käske ootav suhtumine kandub ka maakondlikku omavalitsusse, ei muutu midagi.

Miks meil ikkagi see reform üldse ei edene?

Ka riigikontrolör ütles viimati välja, et ühel võimul oleval erakonnal ei ole huvi sellega tegelda. Nad kas kaotaksid või nad ei ole kindlad, mis tulemuse see annab.

Nn Looduse haldusreform läks ilmselt toonaste presidendivalimiste nahka, kardeti, et regionaalhalduse tugevnedes võib maakondlikus omavalitsuses enamuse saada Rahvaliit. Ei lastud sündida sellel, mis oleks käes olevat võimu ohustanud.

Nii et võimul püsimise tarve on kõik mõistlikud argumendid nurka pühkinud?

Selline on poliittehnoloogia. Aga ega see ole ainult Eestis niimoodi, nii on mujalgi maailmas. Margaret Thatcher kaotas võimule tulles ära Londoni linnapea koha, et saada Londonis leiboristidest lahti, ja tegi sellega Londoni arengule tõsise karuteene.

Ida–Euroopast võib tuua lausa kurioosseid näiteid, kus mõne aasta jooksul muudeti haldusstruktuuri mitu korda, et võimu- või rahvussuhteid muuta. See on kahetsusväärne, sest arengule see kaasa ei aita.

Mida siis peaks tegema?

Kõigepealt tuleks mõista, et omavalitsus on piirkonnas elavate inimeste OMAvalitsus. See tähendab, et riik ei pea seadustega pulkhaaval kõike omavalitsuste eest reglementeerima. Tuleb tagada standardid, aga valikud oleks kohalike teha.

See ongi Euroopas oluline mõiste «lähimus» (subsidiaarsus), millest Eestis on tehtud paroodia: võim on sõnades antud kohtadele, aga selle teostamise vahendeid on ära korjatud – viimane hull näide on maamaksu kaotamine. Omavalitsus ei pea mõne tuhande euro kaupa projektidega raha kerjama, et oma põhiülesandeid täita.

Teiseks, kordan veel, et juba 1960. aastatel saadi aru, et Eestimaad ei ole mõtet hallata igast külakohast, vaid ikka sealt, kus on pädevus olemas. Kui rääkida planeerimisest ja transpordist, haridusest ja arendusest, siis seda on mõistlik teha maakondlikus mastaabis, seal, kus teatud kriitiline mass olemas. Näiteks haridusreform on just haldusreformi kännu taga kinni – keegi ei taha oma gümnaasiumist loobuda.

Kolmandaks ei saa aga tõepoolest ühe ropsuga IRLi kombel olukorda lahendada, sest ei saa 3000 volinikule, sadadele valitud peadele ja vanematele öelda, et teid ei ole vaja. Sinna enamasti reformid lõpevad.  

On selge, et maakonna tasandile tuleb võimu juurde anda. Praegu oleks kõige lihtsam omavalitsuste liidust teha eraldi üksus, anda ülesanded ja maksubaas, integreerida sinna ka maakondlikud arenduskeskused, lisaks kaasata piirkondlikud kolledžid, kutsehariduskeskused, ettevõtlusorganisatsioonid, et tekiks võimekus ettevõtlust arendada ja uusi töökohti luua. See viimane ongi lähiaastate põhiküsimus.

Kust tuleks juurde raha?

Küsimus on ümberjagamises. Eestis on keskvalitsuse käes liiga palju raha ja omavalitsusele antud piskustki on suurem osa sihtsuunitlusega, näiteks sotsiaalkulutused, õpetajate palgad, teedeehitus jm. Lisaks peaksid olema kohalikud maksud. Eestis ei olegi klassikalises mõttes omavalitsusi – kogu maksutulu jagab ümber keskvalitsus.

Tagasi üles