Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Eesti vehklemisnaiskonda teavad ja tunnevad kirglikud spordisõbrad juba kümme aastat. Kui kõne all on võistkondlik sport ja tulemused, ei ole vehklejannad nõrgemad 2000. aastate alguse meeste suusakoondisest, milles tegid ilma Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Naisvehklejaid tuntakse ja tunnustatakse, kuid sellist kandepinda nagu tollal suusatamisel alal muidugi pole.

Üks Eesti naiste vehklemisparemiku esindajaid on võluv Erika Kirpu. 2017. aastal tuli Tartust pärit neiu naiskondlikus epeevehklemises maailmameistriks, 2014. aastal Kaasanis toimunud maailmameistrivõistlustel võitis ta individuaalse pronksi, peale selle on tal palju medaleid, mille üleslugemiseks jääb kahe käe sõrmedest väheks. Praegu elab ja treenib Kirpu juba kolmandat aastat Itaalias Milanos. Lõppenud aastal jäi ta vehklemisliidu otsuse tõttu MMilt kõrvale, lisaks tõi aasta kaasa traagika isiklikus elus. Oktoobris lahkus Viktor Kirpu, Erika isa, treener ja vaimne mentor. Kuid hoolimata rasketest aegadest pole Erika kõrgetest eesmärkidest spordis loobunud.

Vehklemine A ja O