Peeter Olesk: kahepalgeline vaikimine

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Eestis on praegu kahtlaselt palju vaikijaid. Veelgi enam, meil on kahtlaselt palju neidki, kelle meelest on vaikimine ettenägelikum, sest siis on, nagu olekski parem, kui sa oled vait.

Võimalik, et olin kolmene, kuid kindlasti olin ma nelja-aastane või koguni veel vanem, kui sattusin olukorda, milles ma ei osanud teha muud arukamat kui olla nõutult vait. Öelda mitte sõnagi, vaid lasta rääkida teistel, nendel, kellel lubati avada suu. Ma ei eksinud millegi vastu ega seganud vahele. Arvasin lihtsalt, et minulgi on õigus tolles ruumis olla, sest on vale, kui ruum on suletud. Selgus aga just vastupidi, nimelt et ruum lausa peab olema kinni, kuna muidu võib seda ka kuritarvitada. Miks nii, selgus ajapikku. Tuli välja, et suletud ruumis on julgem olla. Kuidas nõnda? Ent mitte paraku, vaid hoopis meelerahuks on ruum siis hoopiski sinu päralt nii, et sina ei allu ruumile, vaid ruum sulle. Nõndamoodi olin minagi korraks tolle ruumi peremees, tähtsam kui tema ja temast ülemal.

Oma ruumi, toda minust tähtsamat, mul siis ei olnud, minu peremeheks oli täiskasvanute vaikimine nende vannitoas. Ülemaid oli nimelt kaks, alamaks mina üksi.

Kas ma nautisin seda üksiolekut? Ei, sest peremees ei olnud ma ikkagi, kuna ma ei saanud rääkida, nõnda oli seatud. Kogesin seda vaikimise eelistamist pisut vanemana kui põhikooliõpilane. Ema oli haiglas ja et mul üksi kurb ei hakkaks, saadeti mind ema väga kauase ja pikaajalise kolleegi poole aega veetma.

See oli linnakorter, haruldane seepoolest, et kahte tuba ühendas pooleteisekorruseline trepp. Olin ise kuni esimese vaikimiskogemuseni väga elav, nii et minu suu jahvatas nagu tatraveski.

Taasiseseisvuse sündides oli riik korraga halb peremees. Kas nüüd on peremees terveks saanud või on halb peremees vahetatud hea vastu? Kus puiesteel asub niisugune haigemaja, kus tehakse haiged peremehed terveks?

Meie kodus kuulati Austria raadiot, mida hakati jälgima pärast keskööd. Ema kolleeg minu mälestustes ise raadiot süstemaatiliselt ei kuulanud, küll püüdis aga ema kolleegide sugulastest keegi kuulata Ameerika Häält.

Sedakaudu juhtuski, et mina rääkisin aknast välja ikka edasi, ema kolleeg aga tahtis samal ajal kuulata läbi segaja mingit olulist saatejaama. «Ole vait!» ütles vana õpetaja mulle siis mitte kui vaenlasest segajale, vaid kui jõmpsikale, kes kahjuks ei saa aru, kui tähtis on kuulata seda, mida teatab raadio tegelikult.

Olin taas segaja, kellel on too «ole vait!» tänini meeles, sest minu hääle tõttu jäi teisel inimesel tema arvates tähtis teadaandmine täispikkuses katki. See ole-vait-tunne ei saanud kuidagi olla hea, täpselt niisamuti nagu mõnikord ta siiski võib seda olla, kui sa ei pea ütlema mitte midagi.

Võimalik, et vahel on saanud minustki misantroop just seetõttu, et ma vaimuta pööbliga kokku saades pean Horatiuse (Satiirid I, 9) kombel «cum quilibet garriset vicos urbem laudaret» («mu kaaslane aina latrab, me linna ja kvartaleid kiidab»).

Tõsi küll, üksi-tunne võib olla siiski ka hea-julgustava meeleolu kandja. Kui ma olen vait, siis on mind ju kergem usaldada, sest neil korril olen ma peamiselt kuulaja ega kuritarvita oma kõrvu.

See probleem on väga aktuaalne nii Euroopas kui ka mujal Eestis (tegemist ei ole vääratusega, vaid on kirjutatud nimelt just nõnda).

Eestis on praegu kahtlaselt palju vaikijaid. Veelgi enam, meil on kahtlaselt palju neidki, kelle meelest on vaikimine ettenägelikum, sest siis on, nagu olekski parem, kui sa oled vait. Näiteks müües kasvavat metsa. Olles pigem konkurent kui partner, pigem mitteomanik kui omanikuna võrdväärne, pigem vastane kui omane (tähenduses ligimene).

Ei, ma ei arva, et arst, kes on õppinud oma ala võib-olla kümmekond aastat, on teadjam kui arst, kes pole sedasama ala üldsegi õppinud. Kuid siiski – mida peaksin ma arvama arstist, kes küll ravib, ent ei tunne arstimeid. Ja arstist, kes oskab täita paberit, ehkki pole näinud elusat patsienti. Või poliitilisest arstist, kes ravib riiki sõltumatult sellest, mida ta sellestsamast riigist ise varem on arvanud.

Ma ei üllata kedagi, kui tunnistan, et eelistan kuulajat, kes oskab vaikida, aga keda ei pea kuulama sundima.

Taasiseseisvuse sündides oli riik korraga halb peremees. Kas nüüd on peremees terveks saanud või on halb peremees vahetatud hea vastu? Kus puiesteel asub niisugune haigemaja, kus tehakse haiged peremehed terveks? Kas mitte järgmised riigikogu valimised ei tule nii üüratult suured, et kõik haiged sellisesse majja ära mahuksid.

Kusjuures need kohavahetajad pole sugugi ilmtingimata ärakargajad. Ainult et inimene, kes vahetab pooli sagedamini kui moode, ei ole üldiselt oma teadmistes fundamentaalne. Kes on poolevahetaja? See, kes mõistab sotsiaaldemokraate küll sõimata, aga ei tea samas, kes on vasakpoolne, kes sotsiaaldemokraat, kes sotsialist, kes tööparteilane, kes natsionaalsotsialist, kes kristlik demokraat. Poolt vahetab see, kellel on poole asemel veerand letti. Kes on moevahetaja? See, kes elab ajakirjade järgi.

Kas on parem, kui ta on vaikija? Või on arukam, kui ta on kuulaja?

Ma ei üllata kedagi, kui tunnistan, et eelistan kuulajat, kes oskab vaikida, aga keda ei pea kuulama sundima. Või vastupidi – eelistan inimest, kes saab meie vabariigist aru ja kelles on alles pisutki süümet. Vähemasti sedavõrd, et ta mõistab, kuidas eksis kindral Charles André Joseph Marie de Gaulle ja kuivõrd eksib president Emmanuel Jean-Michel Frédéric Macron ning kellel jätkub jõudu Prantsumaa ja kahe presidendi konfliktis mõistuse juurde jääda. Ning kui palju on selliseid veelgi. Kui on, siis ei ole suuri hullumaju tarviski.

Kust need vead alguse said? Mitte sellest, et riigipead on noored, vaid esmalt sellest, et vaikimine ja kõnelemine on aetud omavahel segamini ja teiseks ehitavad ühed riiki, teised aga formatsiooni. Olla riigipea on siiski midagi muud kui olla esimene parempoolne. Eriti kui sa ise asud parajasti Möbiuse lehel ehk ühe poolega pinnal.