Kuigi Albert Prosa, Mait Toom ja Reio Laabus pole Eesti jalgpallis veel päris esimese suurusjärgu tähed, paneb nende lahkumine Tartu Tammekast FC Florasse alguse uuele ajastule.
Kolmiku lahkumine paiskab Tammeka ajas tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2010. aasta jalgpallihooaeg andis Tartu vutihuvilistele signaali, et sündimas võib olla midagi võimsat. Noor meeskond esines meistriliigas kenasti ja 2011. aasta hooaja eel võideti aastalõpu saaliturniir, mis küttis ootused veelgi kõrgemale.
Külm dušš saabus aga juba esimeses voorus, kus mängiti maha 2:0 eduseis ja viigistati Paide Linnameeskonnaga.
Selle mängu pitserit kandis ülejäänudki hooaeg ja kuigi liigatabelis saadi punktide real vaid ühe silma võrra viletsam tulemus kui hooaeg varem, ei varja ka Tammeka tegevjuht Veiko Soo, et meistriliigas kümne meeskonna konkurentsis seitsmendaks jäämine polnud tulemus, mida sihiti.
Hooajal toimunust annab aimu ka peatreener Marko Kristali lahkumine, teda asendas klubi endine ründaja Kristjan Tiirik. Just Tiirik suutis meeskonda motiveerida, mänguinnu taastada ja kaotuste keerisest välja tüürida.
Uue peatreeneri juhtimisel saadi olulised võidud nii meistriliigas kui ka karikasarjas ning hoiti enda värav puutumatuna neljas viimases kohtumises, kusjuures vastaste hulka kuulusid ka Flora ja Sillamäe Kalev ehk ei nüpeldatud ainult liiga peksupoisse.
Võib vaid oletada, mis saanuks, kui Tammeka suutnuks sellist südikat mängu näidata hooaja algusest.
Suur lahkumine
Hooaja viimase vilega lõppesid aga kõigi mängijate lepingud ja Flora ei jätnud juhust kasutamata. «Pole mõtet mängijate arengule ette seista,» sõnas Soo. «Kui nad tahavad välismaale saada, ei ole vaja seda unistust matta, kui neil on selleks võimalus.»
Eelmine suurem Tammeka juhtmängijate lahkumine toimus 2007. aasta hooaja eel, kui mujale suundusid kaitsjad Siim Roops ja Markus Jürgenson ning ründaja Oliver Konsa.
Kuigi Soo sõnul peaks praegune kolmiku lahkumine tähendama suuremate muutuste lõppu, on Tammekas veel kaks-kolm pallurit, kelle tegemistel hoitakse mujalt silma peal.
Isegi kui teised klubid tartlasi endale ei meelita, on kahtlane veel mõne palluri tulevik: kasinate rahaliste võimaluste tõttu pole selge, mis saab kaitsjast Siim Roopsist ning poolkaitsjatest Heiko Tammest ja Marko Sonnist.
«Elu surub peale – midagi peab tegema, et ära elada. Mängida nad soovivad, kuid ei tea, kas elu sooviga kattub,» sõnas Soo.
Just raha on uue hooaja eel Tammeka võtmeküsimus. Lõppenud hooajal hakati palluritele maksma palka, mida Soo nimetab küll pigem toimetulekutoetuseks, kuid uuest aastast on olukord veidi keerulisem.
Soo tunnistab, et kuigi prooviti kõrgemate kohtade vallutamiseks lahingusse minna, polnud olemasolev rahahulk selleks piisav. Tammeka palgafond oli lõppenud hooajal üle poole miljoni krooni (32 000 eurot).
Võrdluseks võib mainida, et Real Madridi poolkaitsja Cristiano Ronaldo teenib nädalas umbes 200 000 eurot ja kodumaise meedia spekulatsioonide kohaselt on 30 000 dollarit (22 700 eurot) Eesti tänavuse parima jalgpalluri Konstantin Vassiljevi kuine palgasumma.
Kuigi palgafondi suurust Soo järgmiseks aastaks nimetada ei soovinud, rõhutas ta, et klubisse jäävaid juhtmängijaid soovitakse kindlasti toetada, et nad saaksid jalgpallimängu jätkata.
«Soovime, et pallurid jätkaksid ja keegi ei loobuks muudel põhjustel, kui sisemine soov jalgpallikarjäär lõpetada,» selgitas Soo. Tammeka tegevjuht lisas, et klubisse on oodata ka mängijaid mujalt ja esimesele treeningkogunemisele peaks tulema umbes viis uut pallurit, kelle elu on siiakanti toonud.
Uutest mängijatest hoolimata on selge, et Tammeka peab uuel ja järgnevatel hooaegadel lootma noortele, kes pole praeguseks meistriliigas veel minutitki mänginud, kuid kellest tuleb luua uus tuumik.
Tiirik jätkab
Võrdlemisi kindel on ka hooaja lõpuosas meeskonna juhtimise üle võtnud Kristjan Tiiriku jätkamine.
«Kristjan näitas ennast väga jõuliselt, et on võimeline meeskonda juhtima,» sõnas Soo. «Suutis ennast maksma panna, kuigi ta on nende mängijatega ise koos pallinud. Aga kõik austasid tema otsuseid ja ei kahelnud autoriteedis.»
Kuigi korraks arutati klubi omanikega ka võimaluse üle tuua uus peatreener Saksamaalt, maeti see mõte maha.
«Siiralt, ma ei näe selleks vajadust,» selgitas Soo. «Leian, et Kristjan suudab mängijaid kõige paremini arendada ja see peakski praegu eesmärk olema. Me ei saa veel seada eesmärki mängida esiviisiku kohtadele.»
See aga tähendab, et kuigi Tartu võib olla ja ongi koolitanud isegi Eesti rahvuskoondisesse jõudnud pallureid, on selliste võimetega mängijate tulevik praegu tõenäoliselt mujal.
Soogi tunnistab, et kuigi unistustes tahaks ise ostja või palkaja rollis olla, pole see praegu lihtsalt võimalik.
Soo sõnul ei maksaks tartlastel aga pead norgu lasta, sest juba praegu võib mõnes treeningurühmas olla noor, kellest sirgub uus Albert Prosa, kes lööb Tammeka värvides 22 väravat ja pääseb A-koondisesse.
«See oli päris kõva sõna ja võib oodata, kuni tuleb järgmine selline mängija, kes on selleks võimeline,» sõnas Soo. «Lahkunud jäävad Tartu kasvandikeks ja see on märk kvaliteedist. Tuleb lihtsalt teha tööd. Sihikindlat tööd.»
Küsimus
Mida tuleb Tammekal teha,
et panna ärimehed jalgpalli suuremas mahus toetama?
Rein Kilk
Ärimees ja endine JK Tammeka juhatuse liige
Esiteks tuleb üles leida inimesed, kes on jalgpalliga kokku puutunud. Minul oli kergejõustikutrennis üks treeninguprotsessi osa jalgpall ja arvestasin kokku, et olen elus jalgpalli mänginud 700 tundi. Mina pole mingi erand ja küllap on neid inimesi veel – pigem ehk praegu vene poisid, sest eestlasi oli vähem, kuid vahet pole. Ehk vaataks läbi kõik, kes on kas või muu ala kõrvalt mänginud.
Teine asi on lapsevanemate kaudu, kelle võsukesed mängivad.
Lisaks arvan, et linn võiks palliklubidele eesmärgi seada – tegemist on linnameeskondadega. Paneks, et korvpall, võrkpall ja jalgpall peavad medalile tulema. Medal pole jalgpallis üldse utoopiline. Kui olin juhatuses, siis meil oli selline plaan.
Veljo Ipits
ASi Salvest nõukogu esimees ja
SA Tartu Sport nõukogu esimees
Kui sellist nõu oskaks anda, siis Tammeka või keegi teine oleks selle juba ellu rakendanud. Eks on minugi juures käidud ja räägitud, kuid tõenäoliselt on inimesed proovinud truuks jääda noorpõlves tehtud spordile ja seetõttu aidanud kaasa nende alade arengule, mis aga vähendab teiste alade valikut.
Teine asi on see, et jalgpall pole populaarne olnud, kuid tehtud on tublit tööd ja ala viidud arvestatavale tasemele. Jalgpalli peeti kunagi peksupoisiks ja see inimesi ei huvitanud. Nüüd on ala pjedestaalile tõstetud ning see aitab tema populaarsusele ja toetamisele kaasa.
Ajastus pole väga hea juhtunud, sest 2008. aastast on kõigil kehvamaks läinud ning tõmmatakse toetuste ja heategevuse pealt koomale. Kes olid, neil on summasid kärbitud, et toetatavat ikka vee peal hoida, kuid uusi toetatavaid juurde võtta on äärmiselt raske. Püüan isegi seniseid alles hoida ja päris mitte ilma jätta.
Arvamus
Merle Šmutov
Radioloog, vaatas staadionil peaaegu kõiki Tammeka kodumänge
Tammeka lõppenud hooajast kerkivad silme ette viimased mängud ja eelnev kaotustejada on alateadlikult blokeeritud: lõpp hea, kõik hea.
Kurvaks teeb, et paljudes mängudes ei näinud seda võitlejavaimu, mis nõrgema meeskonna võidule viiks. Tundus, et häälestatus oli nõrgem kui varem, väravaid lasti sisse väga rumalatest olukordadest ja liiga palju taoti ette pikka palli.
Emotsionaalne madalhetk oli kaotus võõrsil Kuressaarele, ülipikk kaotusseeria ja laulva fänniklubi lahkumine. Oli väga harjumatu olla staadionil, kus ei kõlanud fännide laulud. Muuseas, pean Tammeka fänniklubi ja nende repertuaari Eesti parimaks.
Kuid aitab sellest, sest lõpp pakkus vahvaid emotsioone: endise mängija Kristjan Tiiriku asumine peatreeneriks, suureskoorilised võidud lõpumängudes ja publiku vaimustus oma meeskonnast.
Ei tahaks selle hooaja põhjal kedagi esile tõsta, kuid loodan, et Tiirik oskab liita praeguse meeskonna ja tuua juurde noori. Ta ise oli ju meeskonnas, kui perspektiivikas Tammeka lagunes juhtmängijate lahkumise järel.
Küll aga jääb mulle arusaamatuks kohalike ärimeeste leigus jalgpalli vastu. Eestis toetatakse teatud spordialasid, kuid jalgpalli erakordselt vähe. Üle kogu maailma ostavad suurärimehed endale jalgpalliklubisid, Eestis aga mitte.
Tartu endine linnapea Andrus Ansip käis küll Tartu jalgpallile staadionil väga sageli kaasa elamas, kuid linnapoolne rahastus polnud ka siis suur. Tamme staadioni restaureerimine lükkus aastast aastasse edasi.
Laine Jänest (nüüd Randjärv) või Urmas Kruuset pole ma staadionil kohanud. Räägiti, et linnapea tuleb uue Tamme staadioni avamängule, kuid tõenäoliselt polnud avamäng nii tähtis, et oma aega raisata.
Poliitilist karjääri edendab rohkem teleülekannetega sündmustel vaateväljas püsimine (koondise mäng).
Loodan, et riigikogu jalgpallitoetusrühma Tartuga seotud saadikud ei ole niisama grupp paberil, vaid nad panevad oma õla alla Tartu jalgpalli arengule ja veenavad oma erakondade toetajaid sponsima Tartu jalgpalli.