Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
/nginx/o/2019/01/02/11691595t1h3fde.jpg)
Sada aastat tagasi valitses Eestimaal jõulude aegu samasugune talveilm nagu seekordsete pühade ajal: maad kattis kerge lumevaip ning külma oli mõni kraad. Kuid olud olid enam kui ärevad, sest juba kuu aega käisid Vabadussõja lahingud ning punaarmee kätte langes järjest Eesti linnu ja aleveid. Meie õnn hakkas pöörduma 1919. aasta alguses ning selles oli väga suur roll Jõgeva lähedal peetud Aidu lahingul, millele on Vabadussõja ajalookirjutuses pööratud teenimatult vähe tähelepanu.
Kaitseliidu Jõgeva maleva Põltsamaa üksikkompanii ajaloopealik Rünno Savir, kes on põhjalikult uurinud Vabadussõja kodukandiga seotud sündmusi, rääkis, et kui punaarmee oli 1918. aasta 14. detsembril vallutanud Lohusuu, jaguneti Rakke–Paide-suunaliseks ning Mustvee–Jõgeva-suunaliseks salgaks. Viimane vallutas 18. detsembril Kõnnu küla ja Torma mõisa ning liikus edasi Jõgeva poole.
/nginx/o/2019/01/02/11691597t1h6f0f.jpg)