/nginx/o/2019/01/02/11691591t1h2e7c.jpg)
Lugedes uudist, kuidas Tartu vaksalis on invatõstuk katki, kaldtee liiga järsk ja lifti rajamist takistavat muinsuskaitse (TPM 14.12), tuli olukord väga tuttav ette. Olen ise liikumispuudega ja igasugused trepid võivad mõnikord valmistada ületamatuid raskusi, nii et teated liikumisraskustest pälvivad minu tavalisest keskmisest suurema tähelepanu.
Invatõstuki lõhkumine näitab muidugi mõne kaaskodaniku hoolimatust. Kuhu jääb hooliv ja mõistev Eesti? See ei tohiks piirduda vaid «Jõulutunneliga». Ent invatõstuki parandamisega mitu kuud venitamine tekitab küsimuse, kuidas liikusid liikumispuudega inimesed vahepeal.
Järsk kaldtee on midagi, mis on väga tavaline. Paraku. Tallinnas ja mujalgi Eestis on kohti, kus järsu trepi peale on pandud lihtsalt rööpad, ja loodetud sellega lahendada ehitise juurdepääsetavuse probleemi. Kuid proovige ise näiteks lükata ratastooli või ka lapsevankrit järskudest rööbastest üles ja alla. Ka siis, kui on libe. Kas keegi kaldtee rajanuist ikka ise proovis selle kasutamiskõlblikkust?
Kui mitte midagi muuta, ei tohiks Tallinna vanalinna keskaegsetes hoonetes olla ei elektrit ega kanalisatsiooni.
Huvitavaim koht selles uudises oli mulle muinsuskaitse, mis ei laskvat Tartu vaksalisse lifti rajada. Lift hõlbustaks muidu mitte ainult liikumispuudega inimeste teed rongile ja rongilt linna, vaid aitaks ka vanemaid inimesi, kes väga ei pruugi tahta trepist minna. Ka lapsevankriga liikujaile on lifti võimalus väga teretulnud.
Siin tekib küsimus, mis kerkib ka paljude teiste ehitiste ja nähtuste puhul: mis on see aeg, mil muutused lukku lüüakse? Kas eksisteerib mingi aastanumber, millest edasi ei tohi midagi muuta? Tartu vaksal valmis 1877. aastal, kuid tunnel rajati 1936. aastal (kuhu jäi muinsuskaitse siis?). Tagatipuks pandi vaksalihoone 2006. aastal põlema. Juba ainuüksi sellest kolmest aastaarvust peaks piisama, et aru saada vaksalihoone muutustest läbi aja. Aga lift? Ilmselt on tegemist millegi nii suurega, et kogu vaksalihoone olemus muutub ...
Kui ehitiste puhul saab enamasti esitada valmimisaasta, siis keerulisem on nähtustega, mille algust on keerulisem fikseerida ja mis on ajas ka pidevalt muutunud. Näiteks rahvariided. Ometi nõutakse rahvatantsijailt autentseid rahvariideid. Ent mis on autentsuse mõõdupuu? 19. sajandi kihelkondade järgi? Aga miks just 19. sajand? Miks mitte näiteks 13. sajand?
Tartu vaksali lugu ütlebki, et ehitised on ajas muutunud. Kui mitte midagi muuta, ei tohiks Tallinna vanalinna keskaegsetes hoonetes olla ei elektrit ega kanalisatsiooni. Suure saladuskatte all ütlen, et mõnes vanalinna hoones on ka lift. Jah, keskaja hoones võib olla lift, aga Tartus uusaegses ehitises mitte.
Kokkuvõtteks: ma ei propageeri buldooserit, vaid mõistlikku arusaama ehitiste muutumisest läbi aja ja nende vastavusse viimist tänapäeva väärtustega.
/nginx/o/2019/01/02/11691590t1h0248.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)