Marika Tuus-Laul: põhjamaade riiklik tervishoid sobiks meilegi eeskujuks

Marika Tuus-Laul Foto: Arvo Meeks

Pikad arstijärjekorrad? Tegelikult on probleem hoopiski laiem. Selleks, et rääkida lühematest ooteaegadest, peame rääkima kogu tervishoiukorralduse ümbertegemisest. Tuleb luua riiklikult juhitav ja kontrollitav tervishoiuvõrk, mis tegutseb kindla planeerimise alusel. Tuleb lõpetada kasumipõhine meditsiin.

Mäletate küll, pea kümme aastat tagasi tegi maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) meile ähvardava hoiatuse: kui te tervishoidu sellise rahastamisega jätkate, seisate kümne aasta pärast silmitsi pöördumatute tagajärgedega.

Tegelikult midagi ette ei võetud ning lasti vanamoodi edasi veel aastaid, kuigi WHO hoiatus oli ülimalt tõsine. Pidevalt vähendati haigekassa tellitud ravijuhte, patsient hakkas aina rohkem ise maksma, järjekorrad aina pikenesid ja lõpuks järjekorda ei saanudki panna. Tervishoiusüsteemis tekkisid kõikvõimalikud tõkked.

Praegune valitsus otsustas koalitsioonileppes, et tervishoidu tuleb raha juurde panna, ja nii tehtigi. Nelja aasta peale 220 lisamiljonit. Selge see, et aastaid alarahastatud tervishoid ei suuda ka praegu järjekordi kuigi palju vähendada, aga me suudame selle lisarahaga halvenemisprotsessi peatada. Edasiminekuks tuleb väga põhjalikult muuta kogu tervishoiukorraldust.

Millal aga hakkas patsient tundma, et ta enam arsti juurde ei pääse ja kui lõpuks saabki, pole arstil aega temaga tegelda? Kus on see arst, kes uurib, näeb ja ravib patsienti tervikuna, mitte tükkide ja osade kaupa? Kas arstil on üldse võimalik visiidi piiratud ajaga otsida tema e-haigusloost üles pildid või eelmised analüüsid ja need mõtestada? Lihtsam on kirjutada uus saatekiri. Kus on selle vea algus?

Arst enam ei uuri patsienti, ei mõtle oma peaga, sest see pole kasulik. Tulus on teha aina uusi analüüse ja aparaadiuuringuid. Küll haigekassa maksab.

See kõik juhtus 20 aastat tagasi, täpsemalt 1998. aastal, mil mindi Eestis üle tervishoiuteenuse ostmisele erafirmalt. Arvati, et nii saab odavamalt, ent läks vastupidi. Mäletate küll seda aega – tekkisid väikesed ja suured äriettevõtted: suur- ja väikehaiglad, perearstikeskused, apteegiketid. Kaotati polikliinikud ja hakati maksumaksjalt solidaarselt kogutud raha kantima lahkelt erafirmadesse. Just siis läksimegi arstiabist üle tervishoiuteenuse ostmisele ja hakkasime järjest liikuma pankroti poole.

Nüüdseks manalateed läinud riigikogu liige Robert Lepikson kirjutas 2006. aastal: «Kui riik keeldub mõistmast, et meditsiiniasutused ei tohi olla äriühingud, vaid peaksid olema mittetulundusühingud, kus kogu teenistus kulub sihtotstarbelisele tegevusele ehk tervishoiuteenuse osutamisele, siis pole midagi imestada, kui haigemajad on aasta lõpuks kasumis, aga arsti juurde ja operatsioonile ei pääse – polevat raha!»

Lepiksoni hinnangul oleks tulnud koondada kogu riigi poolt osutatav meditsiiniabi ühe omaniku ehk riigi kätte. Ka aparatuurihanked (vältimaks dubleerimist) ja kõik muu.

Tõstamaa perearst Madis Veskimägi on korduvalt neil teemadel sõna võtnud ja kirjutas mõne aasta eest: «Pean õigeks riiklikult ülesehitatud tervisekeskuste võrgustikku, mis arvestaks elanike paiknevust ja tegelikke vajadusi. Tänapäevane haigla ei ole enam raviasutus, vaid õitsev äriühing. Peatagem turumajanduslik meditsiinikorraldus!»

Näete, kui ammu teati, mis tuleks teha, aga ei tahetud teha. Tervishoiuministrid on meil aastaid järjest olnud Reformierakonnast.

Praeguses äripõhises meditsiinikorralduses on arstid omavahel konkurendid. Arst enam ei uuri patsienti, ei mõtle oma peaga, sest see pole kasulik. Tulus on teha aina uusi analüüse ja aparaadiuuringuid. Küll haigekassa maksab. Ma ei süüdista arste, ent süsteem on selline.

Tegelikult peame kiiremas korras hakkama rahastama ravitulemust, kus patsienti ravitakse kui tervikut, tulemusi mõõdetakse tervisetulemi põhjal, mitte teenusepõhiselt. Sellest on küll räägitud aastaid, aga kaugemale pole jõutud.

Nii ei saa enam edasi minna, et riik pumpab eraõiguslikku turumeditsiini järjest uusi miljardeid – nii palju, kui nõutakse. See kotisuu jääbki lahti. Tuleb luua riiklikult juhitav ja kontrollitav tervishoiuvõrk, mis tegutseb kindla planeerimise alusel. Tuleb lõpetada kasumipõhine meditsiin.

Tervishoiuasutused peaksid seega olema sihtasutused, mis võivad kuuluda ka omavalitsustele. Ja praegused äriasutused peavad tegutsema ainult erakapitalil. Võtame eeskuju Põhjamaade riiklikust tervishoiust – sotsiaalsest tervishoiust.

Kindlasti tuleb lõpetada olukord, kus riik lubab perearstil välja võtta minimaalset palka ja elada dividendidest. Kuidas saab nii olla, et arst ise ei panusta maksurahaga süsteemi, mille baasil tervishoid eksisteerib?

Nii edasi ei saa enam minna, et riik pumpab eraõiguslikku turumeditsiini järjest uusi miljardeid – nii palju, kui nõutakse. See kotisuu jääbki lahti. Tuleb luua riiklikult juhitav ja kontrollitav tervishoiuvõrk, mis tegutseb kindla planeerimise alusel.

Kõik see vajab üleminekuaega, nagu praegu apteegireformi puhul. Aga sinnamaani – kuidas vähendada arstijärjekordi? Perearste on vaja juurde! Perearst peab olema inimestele kättesaadav ka peale tööpäeva lõppu ja nädalavahetustel.

Kui Soomes on nimistu peale kaks arsti, siis võiks ka meil seda kaaluda ja pikendada tööpäeva neljalt tunnilt kaheksale. Kaks arsti jõuavad rohkem.

Doktor Külvar Mand soovitas ka kiirabi juurde nn paralleeluks teha. Kiiret abi vajavad ühest uksest, teised teisest. Kokkuvõtteks peab eriarstiabi ja haiglatöö laiemalt olema eelarveline. Me ju teame umbes, kui palju on mingi diagnoosiga ravijuhte.

Ka perearst ei peaks olema ettevõtja. Sisuliselt tulekski endised polikliinikud taastada, kus arstide omavaheline konkurents oleks asendatud koostööga ravida inimest.

Ja lõpetuseks veel kord väljavõte Madis Veskimägi artiklist: «Meedik muutuks ettevõtjast palgasaajaks, palk aga sõltub tema töökogemusest ja erioskustest. Meedikule jääb erialane töö, kõik muu aga oleks lahendatav tugi- struktuuridega.»