Avo Rosenvald: talvel rattaga on mõnus!

Avo Rosenvald Foto: Sille Annuk

Tartlasi on ratta seljas suvel 15 protsenti, talvel alla kahe protsendi. Ent üha enam igapäevarattureid jätkab sõitmist võimalikult kaua, lumeni. On aeg lõplikult unustada see imelik eelarvamus, et Eestis saab sõita ainult suvel. Tartus on selleks kaks head põhjust: muu Põhja-Euroopa kogemus ning Tartu jalgrattastrateegia, mis seab eesmärgiks talvist rattakasutust märkimisväärselt suurendada.

Esmalt sellest, mida saame ise teha, et talvine sõit oleks meeldiv. Paljud ütlevad: külm on. Tegelikult on talvel parem kui suvel, sest pole nii palav. Lihtsalt on vaja sobivat riietust. Üldiselt piisab jalgsikäigu riietusest, sest rattasõit ise annab tublisti sooja. Muidugi peab organism veidi harjuma: kui esimest korda lähed rattale kohe kümne külmakraadiga, tundub kõhe. Kui katmata näoga on ikkagi külm, võib kasutada ringsalli või teha meelepärasest materjalist näomaski. Kui ühekordsetest villastest kinnastest ei aita, võib ju teise paari alla panna. Jalanõu olgu talvel avaram, nii et võib niitsokkidele lisada villase paari või erandjuhul koguni kaks. Lörtsi ja vihma vastu aitab jalgratturikeep.

Nüüd jalgrattast. Soovitan talveks kolme- või kuuekäigulist rummusisese käiguvahetusega linnaratast (sobivaim suvelgi). Kui trosse õigel ajal õlitada (võib lasta mehaanikul teha), on käiguvahetusega muretu, ainult suure külmaga võib rummusisene hanguda. Selge, et soolasegune lumi paneb ratta roostetama. Muidugi ei maksa talvel sõita kalli rattaga. Ratast ei tohiks pärast igat sõitu tuppa sulama viia, nii immitseb vesi detailide vahele ning roostetamine intensiivistub. Ratas jäägu kuuri, garaaži või korrusmaja parklasse (survesta oma ühistut, et need ehitataks!).

Naastrehvid ei ole ilmtingimata tarvilikud, sügavamustriline rehv kõlbab niisama nagu autolgi.

Ratast ei pea sel juhul väga põhjalikult puhastama, küll aga on hädavajalik eemaldada lumelopp rehvi ja porilaua vahelt. Ketti tuleb muidugi õlitada nii suvel kui ka talvel nädala tagant. Hea on roostevaba kett, aga sedagi tuleb õlitada. Naastrehvid ei ole ilmtingimata tarvilikud, sügavamustriline rehv kõlbab niisama nagu autolgi. Ent sileda jää peal annab naelrehv eelise. Rehv ei peaks viimse võimaluseni täis olema.

Kus sõita? Loomulikult eelkõige kergliiklusteel. Kuigi linn hooldab igal aastal üha rohkem kilomeetreid kergliiklusteid, on siin puudujääke: ristmikel lumehunnikuid, ebatasane kinnitambitud lume ja jää kiht. Ilmselt on linnal vaja veidi rohkem raha panustada ning rangemalt nõuda hanke võitnud firmalt korralikku tööd.

Iga rattur võiks linna puhastusteenistust teavitada raskesti läbitavast kohast. Vilunud rattur võib kolida autode sõidurajale, kus on pea kogu aeg asfalt väljas ja kus tohib ka siis sõita, kui kõrval on kergliiklustee.

Kui me selles lepime kokku, et iga rattur sõiduteel nii suvel kui talvel on täiesti aktsepteeritud, on see jõuline samm jalgrattaliikluse edendamise ning seega autode ja ummikute vähendamise poole.