Kätlin Konstabel: miks saamatus teeb lastele kurja

Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Tihtipeale muutuste vajadus lausa karjub näkku ja parim suund edasi liikuda on samuti teada – ometi pigistame me silmad kinni ega tee midagi.

Aasta viimased päevad on kummalised. Ühelt poolt ja vähemalt teoorias on mõni neist asjalikuks tegutsemiseks mõeldud. Elu läheb edasi nagu muulgi ajal, teatud rutiinsed toimetused vajavad tegemist kodus ja tööl. Teisalt elame jõuludest uue aasta tulekuni pentsikus vaheajas. Pühadesagin on läbi, usina igapäevaelu rütm pole veel taastunud. See on aeg, mis pole nagu enam päriselt lõppev aasta ja pole ka veel uus – eks just sel põhjusel kasutatakse neid päevi oma elus tagasi- ja edasivaatamiseks.

Mõni on aasta jooksul kõik natukegi olulised tegemised üles tähendanud ning loeb nüüd saavutused ja läbipõrumised kokku. Enamik üritab tagasi vaadates hoomata üldist pilti, lepib ähmase rahulolu- või tüdimustundega. Palju on aga neidki, kes möödunud aastat kokku võttes on natuke pettunud ja mõtlevad, et nii, nüüd aasta vahetudes võtan end ometi päriselt kätte. Kas esimest korda või juba mitmendat, aga soov on suur. Uus aasta, kohe teen kõik teisiti, muutun.

Sealt edasi läheb muidugi teadagi kuidas. Aastavahetuse ja muutuse ootuses ollakse natuke elevil, ilutulestikukärgatuste ja kihiseva šampanja juures antakse endale pidulikult lubadus uueks inimeseks hakata, hetkeke hiljem tehakse sellekohane nimekirigi. Loodetakse, et suurt tahtmist täis olles kõik kuidagi sujubki – ja tõenäoliselt on kuu aja pärast uusaastalubadustest järel vaid ebamäärane piinlikkustunne.

Titad ja ülemused ja kohe suurele tervisejamale viitav vereanalüüs koos arsti tõsise häälega – kui oluliseks peetud teine selgeks teeb, et on vaja ja olukord tõsine, siis muutume vähimagi vastupanuta.

Õigupoolest pole uusaastalubaduste luhtaminek üldse loogiline. Inimestel on kõik võimalused teha nii, et lubatu teoks saaks ja end õnnestuks disainida just täpselt selliseks, nagu soovitakse. Raamatuid on kirjutatud harjumuste muutmise teemal tohutult. Internet on täis konkreetseid soovitusi just uusaastalubaduste jaoks – guugelda, loe ja tee ära. Nii lihtne ju? Sea realistlikud eesmärgid ja olgu need mõõdetavad.

Positiivne sõnastus «tahan teha seda ja seda» on parem kui «ma ei taha olla selline ja selline» või jutt sellest, milline «peaks» olema – viimane mõjuvat sundusena ja tekitab juba alateadlikult vastupanu.

Mõtle endale välja preemiad, nii suure sihi saavutamisel kui ka vahepeal innustuseks. Olgu eesmärke mõni üksik, mitte pikk nimekiri. Ehk alustad üldse mingil teisel hetkel? Analüüsi oma varasemaid kogemusi harjumuste muutmisel. Kaasa lähedased, et nad vastu ei töötaks, vaid aitaks. Mõtle võimalikele takistustele ja kuidas neid ületada.

Ärme unusta, et enamik täiskasvanud inimesi seab tööl samuti eesmärke ning tegeleb nende poole liikumisega. Vähe sellest, erinevad ametid eeldavad inimestelt tihti otseselt ka harjumuste muutmist. Ja asi pole ainult töös: mõtleme kasvõi muudatustele, mida on pidanud oma elus pärast lapse sündi tegema kõik lapsevanemad, ilma mingi katse- ja prooviperioodita.

Miks siis inimesed ometi põruvad, kui neil on nii võimalusi harjumuste muutmise kohta infot saada kui ka küllaga oma kogemusi, kust õppida?

Mul on üks hüpotees. Võibolla on asi selles, et ... me lihtsalt ei võta ennast tõsiselt? Ei pea ennast piisavalt tähtsaks? Ei, mitte selles mõttes, nagu peavad end tähtsaks inimesed, kes vähimatki negatiivset tagasisidet ei talu või armastavad alati kõva häälega oma õigusi-vajadusi rõhutada. Ka sellest tähtsustundest, mis paneb iga eluhetke selfina jäädvustama ja ilmarahvaga jagama, ei ole jutt. Pean silmas niisugust enese oluliseks pidamist, kus me väärtustame oma elu piisavalt, et selle enam-vähem õiges suunas kulgemisel silm peal pidada, ja kui edasiliikumine pole päris soovikohane, siis muudatusi tegema.

Ettevaatlikkus muutuste suhtes ja soov tuttavlik-turvalise eluga jätkata on loomulik. Tihti aga muutuste vajadus lausa karjub ja parim suund edasi liikumiseks on samuti teada – ometi pigistame silmad kinni ega tee midagi.

Võibolla tundub meile lausa piinlik, isekas ja edevgi lihtsalt enda pärast, natuke täiuslikumaks inimeseks soovimise õhinal oma elus muudatusi teha? Nii palju enesele mõelda pole väärikas?

Kellegi teise vajadustest lähtuvalt muutuda pole tihti probleem, sellest julgeme lausa suure häälega rääkidagi. Titad ja ülemused ja kohe suurele tervisejamale viitav vereanalüüs koos arsti tõsise häälega – kui oluliseks peetud teine teeb selgeks, et on vaja ja olukord tõsine, siis muutume vähimagi vastupanuta. Olulise inimese soovist üksi küll ei piisa.

Vastsündinu eest hoolitsedes unustame une, vaba aja, vaikusevajaduse ja peame seda unustamist normaalseks.

Kui natuke vanem laps aga meile märku annab, kuidas ta meie aktsepteerimist ja tunnustust igatseb (st me võiks muuta oma harjumust temaga vaid kurjustades ja moraali lugedes suhelda), ei pea me seda üldse piisavalt tõsiseks põhjuseks oma käitumist muuta. Alles see, kui lapse klassijuhataja, lastekaitsetöötaja või lausa politseinik peab lapse käitumise asjus meiega ühendust võtma, on piisav – justkui huvitaks meid nende võõraste arvamus ja käsk rohkem kui oma lapse heaolu.

Inimestel on kõik võimalused teha nii, et lubatu teoks saaks ja end õnnestuks disainida just täpselt selliseks, nagu soovitakse.

Paariterapeudi töös sageli ette tulev olukord on see, kui üks partner on aastaid kord viisakalt, kord kurvalt või pahaselt kaasale märku andnud, et ta on suhtes rahulolematu, midagi peaks muutma – aga muutust ei tule. Siis annab rahulolematu alla ja tahab lahutust, on juba omaette elamispinna ja vahel uue kallimagi leidnud. Selle peale otsib ehmunud kaaslane üles kõik terapeudid ja tahab vastuvõtule pääseda sama kiiresti, kui erakorralise meditsiini osakonnas eluohtlikus seisundis patsiente ette võetakse.

Võiks muidugi mõelda, et igaüks on oma õnne sepp ja seega väärtustagu end, oma elu just niipalju, kui tahab. Pole teiste asi õpetada, kas ja kuidas oma elust meistriteost teha, sisemist rahu, paremat palka või sportlikku supervormi saavutada. Ei peaks olema ka kellegi asi õiendada, millist vaimset super- või miinimumvormi me vajame, et sessinatses maailmas enda elulaevukest õiges suunas ja suuremaid karisid-torme vältides navigeerida – kuni me kellelegi teisele halba ei tee. See viimane klausel aga võiks ju mõtlema panna lastele.

Meie viisid elus hakkama saada mõjutavad neid, loovad laste jaoks «kuidas elu käib» normaalsuse.

Kui me ennast ei väärtusta, oma elu teadlikumalt elada ei võta ja sõnumi, et nii ongi õige, iga päev ka lastele saadame ... võibolla teeme nii ja ise seda teadmata oma kõige kallimatele kõige suuremat võimalikku kurja üldse?

Tagasi üles