Viimane usutlus Üllar Jörbergiga: mis sellest kõigest enam, minu aeg on möödas

Kolmapäeval suri ootamatu terviserikke tõttu tuntud muusik Üllar Jörberg (77). Foto: Kristjan Teedema

«Olen poes, palun helistage veerand tunni pärast tagasi, siis olen koju jõudnud,» ütles nüüd juba taevastel lavadel esinev laulja Üllar Jörberg eelmisel kuul viisakalt ajakirjaniku telefonikõnele vastates. Viisteist minutit hiljem oligi ta kodus, kuid teatas, et ei taha tegelikult enam intervjuusid anda ja selgitas, et on teadlikult avalikust elust tagasi tõmmanud.

Jutt siiski ei lõppenud, sest teema – lammutamist ootav Tartu legendaarne restoran Kaseke ning koos sellega Jörbergi lauljatee algus – olid meenutamist väärt. Ajaloohõnguline tagasivaade Kasekese loole ei ole seni veel trükivalgust näinud, ent Jörbergi selle jaoks öeldud sõnad väärivad juba eraldi avaldamist.

Kaseke oli Jörbergi esimene töökoht lauljana, aasta oli siis 1967. «Sattusin sinna juhuslikult,» rääkis ta. «Käisin seal ühel õhtul sõbraga, orkester mängis ja sõber ütles, et mine proovi ka. Järgmisel õhtul olin seal juba tööl. Paul Kroon oli orkestri juht, mängis klaverit. Palju pillimehi voolas sellest orkestrist läbi.»

Orkester, millel nime polnud, mängis kuus õhtut nädalas, üks päev oli vaba. «Igal aastal kuulas komisjon meid üle, oli tarifitseerimine. Meil oli kõrgeim tariif, teenisin 110 rubla kuus, midagi erilist see tol ajal ei olnud,» jätkas Jörberg.

Toonane palk polnud meenutamist väärt, küll aga Kaseke. «Oli lõbus koht, rahvas tantsis, telliti lugusid, kõrts oli suitsu täis, vanasti tehti kõvasti suitsu,» märkis Jörberg. «Söögid olid väga head, laudlinad puhtad. Õlut siis nii palju ei lakutud kui nüüd, siis võeti likööri ja viina.»

1969. aastal avati Tartus restoran Kaunas ja Jörberg läks sinna laulma. «Aga mis sellest kõigest enam, minu aeg on möödas,» ütles ta jutu lõpuks.