Hariduse üks eesmärke on kujundada õpilased omakultuuri väärtustavateks ja kultuuri mitmekesisust hindavateks inimesteks. Aga ainult ainetundides on seda keeruline teha.
Õpet kavandades ja ellu viies tuleb lastele võimaldada mitmekesiseid kogemusi eri kultuurivaldkondadest. Kõik oleme kooliajal käinud teatris ja muuseumis, ehk veidi vähem kontserdi- ja kunstisaalis. Muusikud ja kirjanikud käivad koolides esinemas ning teatrietenduste vaatamisega alustavad lapsed lasteaias.
Tänu headele õpetajatele saab kogetud elamusi, tekkinud mõtteid ja uusi teadmisi analüüsida kirjanduse, ajaloo- või muusikatundides, tekitada seoseid ja arutelusid, mis arendavad maailmapilti. Kuid kas need võimalused on kõigile võrdselt kättesaadavad? Kui palju sõltuvad laste kultuurikäigud õpetaja ettevõtlikkusest, kooli asukohast ja lapsevanemate rahakotist?
Sel suvel meie seast lahkunud kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus on öelnud, et haridust ja kultuuri kiputakse pidama kaheks täiesti ise asjaks, kuid just hariduse toel ja kaudu jõutakse kultuurini.
Seega on aeg seada ettevõtlus- ja digiõppe kõrval fookusesse ka kultuuriõpe. Hariduse ja kultuuri ühendavaks sümboliks võiks olla kultuuriranits. Kultuuriranitsa toel saaks iga laps käia riigi kulul õppeaasta jooksul mitmesugustel kultuuriüritustel.
Lapse ranits võiks sisaldada esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuklassini välja vähemalt kolme tasuta kultuuriüritust – teatrietendusel, kontserdil ja muuseumis käiku. Ja nii igal aastal.
Kindlasti peab jääma koolide ja aineõpetajate endi otsustada, kas minna teatrisse, kontserdimajja või hoopis väärtfilmi vaatama, külastada kunstisaali, kutsuda professionaalsed esinejad koolimajja või seada sammud hoopis Laulasmaale Kellasalu teele, Pärdi keskusesse.