Marika Saar: kingime igale lapsele kultuuriranitsa

Marika Saar Foto: Kristjan Teedema

Eesti õpetajad ja koolid pingutavad tublisti, et pakkuda lastele harivat ja põnevat õpet. Õppimine ei toimu ainult koolimajas, vaid ka looduses, teatris, muuseumis, kinos, kontserdimajas, kunstigaleriis, raamatukogus, ettevõttes. Õppetegevus muutub nii tervikuks ja tulemuslikumaks lõimingu kaudu, kus oma koht on tunni- ja koolivälisel tegevusel, aga ka eri ainete sidumisel.

Hariduse üks eesmärke on kujundada õpilased omakultuuri väärtustavateks ja kultuuri mitmekesisust hindavateks inimesteks. Aga ainult ainetundides on seda keeruline teha.

Õpet kavandades ja ellu viies tuleb lastele võimaldada mitmekesiseid kogemusi eri kultuurivaldkondadest. Kõik oleme kooliajal käinud teatris ja muuseumis, ehk veidi vähem kontserdi- ja kunstisaalis. Muusikud ja kirjanikud käivad koolides esinemas ning teatrietenduste vaatamisega alustavad lapsed lasteaias.

Tänu headele õpetajatele saab kogetud elamusi, tekkinud mõtteid ja uusi teadmisi analüüsida kirjanduse, ajaloo- või muusikatundides, tekitada seoseid ja arutelusid, mis arendavad maailmapilti. Kuid kas need võimalused on kõigile võrdselt kättesaadavad? Kui palju sõltuvad laste kultuurikäigud õpetaja ettevõtlikkusest, kooli asukohast ja lapsevanemate rahakotist?

Sel suvel meie seast lahkunud kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus on öelnud, et haridust ja kultuuri kiputakse pidama kaheks täiesti ise asjaks, kuid just hariduse toel ja kaudu jõutakse kultuurini.

Seega on aeg seada ettevõtlus- ja digiõppe kõrval fookusesse ka kultuuriõpe. Hariduse ja kultuuri ühendavaks sümboliks võiks olla kultuuriranits. Kultuuriranitsa toel saaks iga laps käia riigi kulul õppeaasta jooksul mitmesugustel kultuuriüritustel.

Lapse ranits võiks sisaldada esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuklassini välja vähemalt kolme tasuta kultuuriüritust – teatrietendusel, kontserdil ja muuseumis käiku. Ja nii igal aastal.

Kindlasti peab jääma koolide ja aineõpetajate endi otsustada, kas minna teatrisse, kontserdimajja või hoopis väärtfilmi vaatama, külastada kunstisaali, kutsuda professionaalsed esinejad koolimajja või seada sammud hoopis Laulasmaale Kellasalu teele, Pärdi keskusesse.

Eero Raun kirjutas Sirbis (12.10), et äsja valminud Arvo Pärdi keskus on koht, kus võiks iga Eesti inimene vähemalt korra elus ära käia. Raun kirjutab: «Kaua kavandatud keskus ei nõua ju tingimata tohutut hulka eelteadmisi, vaid suudab tõesti pakkuda igaühele midagi hingekeeli puudutavat – näiteks vahetu kogemuse sellest, et ka vaikses männimetsas võib sattuda vastakuti ühe õhtumaise kultuuriruumi praegusaegse tugisambaga. Pärdi muusikaga kokku puutudes aistivad aga ka ignorantsemad kuulajad sellesse otsekui sissekootud ajastuüleseid väärtushinnanguid ja sõnumeid.» Leian, et hingekeelte puudutusega tuleb alustada väga varakult ja pakkida see võimalus uudsesse kultuuriranitsasse.

Kindlasti on juba Eestis omavalitsusi ja koole, kes suuremal või vähemal määral seda kõike ka lastele pakuvad. Näiteks Palupera põhikoolis on tava, et igal aastal käivad õpilased ühes muuseumis ja et põhikooli lõppedes on tutvutud vähemalt üheksa muuseumiga. Aga Eestis on 186 muuseumi ning kahtlustan, et kõik koolid muuseumiskäikude planeerimisele nii süsteemselt ei lähene.

Näiteks Palupera põhikoolis on tava, et igal aastal käivad õpilased ühes muuseumis ja et põhikooli lõppedes on tutvutud vähemalt üheksa muuseumiga.

Eestis on kooliharidus tasuta, kuid õppekäigud peavad siiski kinni maksma lapsevanemad, kelle võimalused on paraku erinevad. Igas klassis võib olla lapsi, kelle vanematele on 15-eurone teatripilet suur väljaminek, mis lööb pere eelarvesse augu. Ja mõistagi on ka neid, kes on valmis kinni maksma kõik kultuuriüritused igal kuul.

Tänuväärselt käivad paljud lapsed koos oma emade-isadega teatris, muuseumis ja kontserdil ning saavad nii kultuurist osa. Aga on hästi teada, et on peresid, kellele pole kultuur tähtis või kellele käib piletite hind üle jõu. Uuringud näitavad, et Eestis on kasvamas sissetulekute ebavõrdsus ning ka suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Kultuuriranits aitaks parandada kõikide laste võimalusi ja avardada nende silmaringi, olenemata kooli asukohast või vanemate sissetulekust või ka suhtumisest kultuuri.

Kuidas korraldada, et kultuuriranitsa saaksid kõik õpilased? Riik võiks igal aastal suunata koolidele sihtotstarbelise lisaraha, mis katab laste kultuuriüritustel käimisega seotud kulud. Näiteks võiks iga lapse kohta eraldada sada eurot. Samuti peaks maakonnakeskustest ja suurematest linnadest kaugel asuvatel koolidel tekkima õigus lisatransporditoetusele.

Uuringud näitavad, et Eestis on kasvamas sissetulekute ebavõrdsus ning ka suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Meie erakonnale on tähtis, et kultuuriranits aitaks vähendada ka regionaalset ebavõrdsust, pole õiglane, kui suur osa maakoolide lastele mõeldud rahast kuluks transpordile. Sel õppeaastal õpib Eesti koolides 148 000 last, seega oleks aastane kulu kultuuriranitsale 15 miljonit eurot. Riigieelarvest moodustab see väikese osa, kuid sel sammul oleks suur mõju nii praegu kui ka tulevikus. Tähelepanuväärne on seegi, et kultuuriranitsasse suunatud raha toetab omakorda kultuuri, sellest saavad osa meie teatrid, muuseumid, galeriid, muusikud …

Kultuuriranitsa ellukutsumine aitab kaasa võrdsete võimaluste loomisele, see aitab üles kasvatada kultuuriteadlikke uusi põlvkondi.