Rannar Raba

FOTO: Kristjan Teedema

Kuula artiklit

Jõulud – objektiivselt võttes pole neis midagi arukat.

Uhked prouad, kes muidu nühivad ülepäeviti tolmuimejaga põrandaid ja vaipu, et viimnegi olmepuru – tolmulestadest, juuksekarvadest ja putukatest rääkimata – nende elamisest kaoks, vinnavad nüüd keset elutuba tüki okkalist metsa koos kõige elavaga, mis sellega kaasas käib.

Nobedad noored, kes pole kordagi elus (mitte kordagi!) paberajalehte avanud, üksnes nutitelefoni ekraanil näppu libistanud, kribivad nüüd, keel suunurgast väljas, magusatest sõnadest nõretavaid sõnumeid ehedatele postkaartidele. Nad veel ei tea, aga nendest ridadest saavad pikimad, mille nad eeloleva aastaringi vältel käsitsi kirja panevad.

Tarmukad pereemad, kes ikka ja jälle manitsevad oma lapsi vastutustundlikult tarbima, sest «raha ei kasva puu otsas», tormlevad nüüd sadade omasuguste seas kaubanduskeskustes, et kätte saada vilkuvate silmadega spioonämblik, mis liigub edasi-tagasi, paremale-vasakule, mööda põrandat ning seinu, mille puldi juhtimiskaugus on kuni 10 meetrit ja mis töötab 6 x AA patareidega (ei sisaldu komplektis). Maksku mis maksab – nad jõuavad sihile.

Ent ka armastuses pole suurt midagi objektiivset.

Kogenud teadlased, kes oskavad seletada uusi maailmu, kes panevad kokku aina targemaid masinaid ning aitavad luua ravimeid, mis on võimelised inimkonda aegade hämarusest piinanud tõbedest vabastama, istuvad nüüd mõtlikult küünlasärases pühakojas ja kuulavad – kes teab juba mitmendat korda – evangeeliumi, millest lõviosa võiks nende erialateadmistega hoobilt naeruväärseks liigitada.

Sihikindlad daamid, kes tavaliselt vähemalt kahel õhtul nädalas, ilmaoludest sõltumata sõbrannade seltsis jõeäärsel terviserajal kõnnikeppidele valu annavad, muretsevad nüüd selle pärast, kas õhtul lauale antaval liual on ikka lihalõigud piisavalt mahlased ning kas verivorstid näivad ka jahukastmest kaetuna parasjagu pontsakad.

Trimmiskõhtsed kontorihärrad, kes argipäeviti pakivad end hästi lõhnastatud pintsakutesse ja tarvitavad mitu korda päevas töölaua alumisest sahtlist kingahoolduskomplekti, rabelevad nüüd hämaras pööningunurgas, et 365-päevase vaheaja järel üles leida Maksimarketi kilekotti mässitud takune punakuub, auklikuks kulunud vildid ja kopitanud võltshabe.

Jõulud. Objektiivselt võttes pole neis midagi arukat. Ent ka armastuses pole suurt midagi objektiivset ning enamik asju, mida kunagi hiljem eriliseks või tähendusrikkaks hindame, sünnivadki hetkedest, mis objektiivselt võttes võinuks olla olemata.

Rohkem erilisi hetki! Meile kõigile.