Ivi Drikkit: peatame viivuks kiirustava aja

Ivi Drikkit

FOTO: Sille Annuk

Kuula artiklit

Detsembrikuu hämaruses ja pimeduses, päevapoliitika särinas vajame rahu ja valgust, ning mitte üksnes elektrivalgust. Küünalt süüdata pole keerulisem kui vajutada lülitit, ent sellel on enamasti tähendus. Me mõtleme kellelegi või millelegi.

Üsna noore ajakirjanikuna kirjutasin hingedepäeva puhuks artikli, kus muu hulgas soovitasin asetada lahkunute mälestuseks aknalauale küünal. Järgmisel päeval helistas hääle järgi eakas proua ja juttu lõpetades lausus: kulla laps – nii ta mulle ütleski –, küünal aknal pole eestlaste komme.

Ma ei uurinud seda teemat edasi, sedastasin vaid, et eks inimesed tee seda, mida nende sisetunne laseb või käsib teha. Aga ise ma küünalt aknale enam ei pannud. Mitte kartusest näida vähem eestlane. Küünal aknalaual tundus žestina. Mälu on see, mis hoiab sidet. Mälu on see, mis viib jõuluõhtul sajad inimesed küünaldega lähedaste kalmudele, et kinnitada: te olete olemas.

Mõni aasta tagasi lumetute jõulude eel sõitsin Peravalla kalmistule, et seal puhkavate vanavanemate kalm korda teha. See väike rahula metsade ja soode vahele jäävas eraldatud paigas on alati olnud enam-vähem hooldatud, ent seekord olin rohkem kui üllatunud: kogu ala oli servast servani puhtaks ja kohevaks rehitsetud. Ei ainsatki lahtist lehte või oksaraagu. Hoolitsevad käed olid üle käinud igast väikseimastki maad ligi vajunud kääpakohast, mida tähistab vaid sammaldunud raudrist paar sajandit tagasi surnud taluperemehele või tollaste tõbede poolt võetud lapsele.

Tean, et kunagi kasvas kahte küla eraldava umbes nelja kilomeetri pikkuse metsatee ääres mänd, mille juures peatati matuserong, et pedajatüvele järjekordne rist lõigata. Seda mändi pole enam ammu, ent kalmistuvaikuses seistes mõistad, et üha meeletumalt kiirustav aeg ei hävita jäägitult sidemeid olnuga. Ajaga, millal vanapapa ja vanamamma, või kuidas kusagil pere vanimaid liikmeid kutsuti, olid austust väärt nii elus kui ka surmas, ja kui vähegi võimalik, korraldati neile väärikad matused matuserongi ja peielauaga. Väärikast vananemisest tollal vist ei räägitud.

Mälestusi õnneks ei saa visata ahju, nagu soovitas omaaegne seltskonnalaul. Mulle näiteks meenuvad jõulude eel sinililled varakevadiselt lillaka lepavõsa varjus – nagu mälestus ja üksiti unistus.

Mõni teema püsib peas ka siis, kui oled ise neist asjust juba kirjutanud. Üks selliseid on vanurite toimetulek ja suhtumine neisse. Viimasel ajal ohtralt käsitletud pensionisammastest ma ei räägi, sest praegustel eakatel nendega liitumise võimalust enamasti ei olnud. Staažiaastate arv on see, mis ühtede elujärge teiste omast pisut kõrgemal järjel hoiab, aga muudatust ehk suuremat pensioni tahavad kõik. Seni tuleb paljudel valvata kauplustes sooduspakkumisi ja allahinnatud kauba riiuleid, ise teades, et eilse saia järele sirutatud käsi näib mõnelegi röstsaia ostjale põlastusväärne. Nendel pole aega oodata, kuni kavandatud pensionireformi viljad küpsevad. Kas senistest väljaöeldud lubadustest asja saab, näitab aeg.

Nagu sedagi, kas tänavu sageli jutuks olnud hooldekodude teemaga – sealsete teenuste hinna langetamine keskmise pensioni tasemele – sobivale lahendusele jõutakse. Kui mitte, siis pole mõtet rääkida ka väärikast vananemisest. Võib küll kutsuda vanureid tantsuringi või näputöötuppa aega veetma – tore muidugi –, ent neist rohkem toetab väärikust enda(ga) toimetulek, teadmine turvalisest eluõhtust.

Ega me õieti oskagi arvata, milliseks järgmisel aastal me argipäevad kujunevad. Häirivaid asju on kogunenud ohtralt, alustades kasvõi sellest, et ikka ei oska inimesed oma tervisehädadega õige ukse taha minna, ja lõpetades tõdemusega, et endiselt eelistatakse Eesti Laulul ingliskeelseid tekste, rääkimata ülikoolide ingliskeelsetest õppekavadest eestikeelsetele õppuritele.

Tuleb meelde, et mõni aasta tagasi põhjustas ägedat kisklemist kiirabi ülemäärane pruukimine. Ikka leiti sobivate näidetena üles vanaprouad, kes kutsuvad kiirabi justkui seltsiks kätt hoidma, ja närvilised emad, kes imiku köha korral tülitavad niigi koormatud arste. Nüüd siis sama lugu EMOga ja isegi perearstidega. Avalikkusele naeruks leiab mõlema tööpõllult veidraid juhtumeid ja pentsikuid patsiente, aga kuhu me jõuame siis, kui inimesed ei julge enam üheltki tasandilt abi otsida? Mis siis, kui esmalt vähetähtsaks peetud ilming peidab siiski tõsisemat terviseriket?

Riigikogu valimiste eel otsitakse Eestile uusi vapustavaid arenguteid. Üks poliitiline jõud tahab näha tulevikku «pikas perspektiivis», teine otsib «laiemat pilti», üks peab vajalikuks ränki, teine suuri otsuseid, mida iganes need ka tähendaksid. Kas Eesti elu tuleb pöörata pea peale või tõsta jalgadele, aga ebapopulaarsed muutused peavad igal juhul tulema. Natuke hirmutav, kui aus olla. Ja miks poliitikud, alates Mart Laarist, armastavad ebapopulaarseid otsuseid, kui tavainimene eelistaks pigem häid otsuseid? Ei suuda ju kogu aeg kauge tuleviku eest hoolitseda, elada tahaks ka. Hirmu ja ebakindlust tundmata.

Tartlastelgi on põhjust närveerida, kas linnavalitsuse kavatsus muuta radikaalselt bussiliiklust on ränk või hea otsus. Arvestades tohutut hulka parandusettepanekuid ja eri linnaosades kestvaid murevaidlusi töö- ja koolitee pikkuse, kestuse, ümberistumiste, bussipeatuste ja muu üle, on tõesti alust muretseda. Hoolimata sellest, et praegustki olukorda on kritiseeritud.

Pole minagi olemasolevale korraldusele hurraa hõiganud, kuid ime küll, just bussindusest leidsin killukese, mida heatujuliselt meenutada.

Ja miks poliitikud, alates Mart Laarist, armastavad ebapopulaarseid otsuseid, kui tavainimene eelistaks pigem häid otsuseid?

Kiirustasin suure poekotiga bussipeatusse, kui nägin, et buss süütas esituled ja nihkus taskust välja sõidurajale rohelist foorituld ootama. Selge see, jäin maha. Hakkasin teadetetahvlilt uut väljumisaega otsima, kui juht avas ukse ja kamandas: «Hüppa peale, mis sa seal kuud vahid, pea seljas!» Hüppasin.

Nonii, bussijuhte on meil vaja ka tol uue bussiajastu koidikul – head tuju ja jõudu neile, mis iganes katsumused meid ka ees ei ootaks. Aga mine tea, võib-olla läheb kõik paremini, kui oskame arvata? Et linnavõim hoolib linlaste ettepanekuist, mitte üksnes ei luba seda?

Jõuluajal tahaks uskuda pigem head. Kustutada mõneks päevaks kriitiline mõtlemine ja isegi kõigis meediaversioonides jagatud nipid-näpunäited, kuidas jõuluaeg «üle elada» – seedimise korrastamisest psüühika seadistamiseni. Tõepoolest, linnaväljakuil väljakuulutatud jõulurahu ei pruugigi olla kombe pärast öeldud sõnakõlks!

Algkoolilapsena ostsin kaasaantud söögiraha eest kolm läikivat kuuseehet – need olid odavad ja tundusid ilusad. Kodus lähemal silmitsemisel avastasin käbikeste tagaküljel reljeefse sirbi ja vasara. Ei tihanud neid kuusele riputada, vaid peitsin sahtlisse. Pettumus pigistas pisara silma.

Hiljuti küsis noor õpetajanna, ega mul ole alles vanu jõuluehteid, mida endise olmekultuuri näitena uuele põlvkonnale tutvustada. Ei olnud. Olin nood käbikesed, kosmonaudid ja muu sarnase ammu minema visanud. Noor naine oli pettunud: kahju, ma jäin hiljaks.

Mälestusi õnneks ei saa visata ahju, nagu soovitas omaaegne seltskonnalaul. Mulle näiteks meenuvad jõulude eel sinililled varakevadiselt lillaka lepavõsa varjus – nagu mälestus ja üksiti unistus. Saaks kiiremini kevadesse, lillede juurde, suvesse... Aga vahel võib ka omaenda mõtetele stopp öelda: kuhu me nii väga kiirustame?

Me ju alati ootame midagi. Midagi ikka. Mõne päeva puhanud päike hakkab peatselt jälle varem ärkama, tuues kaasa valgust. Seni, jõuluküünalt süüdates, võiks sorida mälus – ehk leiab sealt mõne ütlemata jäänud hea sõna, küsimata küsimuse, astumata sammu. Või naeratuse, mis soojendab siiani. Ühest aastastki leiab kõike, tervest elust rääkimata.

Tagasi üles