Urmas Klaas: mille üle me vaidle(si)me? (Est-Fori tselluloositehase kavandamise õppetunnid)

Tartu linnapea Urmas Klaas.

FOTO: Margus Ansu

Vabariigi valitsus lõpetas novembris puidurafineerimistehase kavandamiseks algatatud riigi eriplaneeringu koostamise. Võiksime tartlastena justkui olla rahul – seda me ju taotlesime. Ometi jäi nii eriplaneeringu algatamisest kui ka lõpetamisest halb maik. Valitsus ei soovi siiani tunnistada, et see eriplaneering oli algusest peale ebaõnnestunud.

Teatud persoonid on ikka veel keskendunud eriplaneeringu vaidlustajate tegevusmotiivide halvustamisele ja kahtluse alla seadmisele. Kinnitan, et vaidlused käisid asja pärast.

Eriplaneeringut algatades ei lähtutud riiklikust huvist

Puidurafineerimistehase eriplaneeringut algatades ei lähtunud vabariigi valitsus suurest riiklikust huvist, kuigi nii nõuab kehtiv planeerimisseadus. Puidutööstus ei kuulu nende valdkondade hulka, mille puhul seadus annab valitsusele õiguse algatada riigi eriplaneering.

Planeerimisseaduses sätestatud riigi eriplaneeringu regulatsioon riivab kohalike omavalitsuste planeerimisautonoomiat. Kehtivas seaduses on suure riikliku huvi mõiste hägustunud ja ebaselge on ehitiste ring, mille kohta võib koostada riigi eriplaneeringu.

Vastupidi meedias kõlanud väidetele on oluline rõhutada, et kohtud ei ole senistes vaidlustes leidnud, et eriplaneeringu algatamise otsus oli õiguspärane ja tehase kavandamiseks valiti õige planeeringuliik. Üheski kohtuasjas ei ole planeeringu algatamise otsuse ja planeeringuliigi õiguspärasuse küsimust seni lahendatud. Kohtuvaidlustes on sisuliste hinnangute andmise asemel jõutud seisukohale, et vaidlema peaks alles pärast riigi eriplaneeringu kehtestamist. Sellist olukorda ei ole võimalik aktsepteerida.

Mida me uurime?

Puidurafineerimistehase kavandamiseks algatatud riigi eriplaneeringu pooldajate retoorikast jäi läbivalt kõlama soov midagi uurida. Kuid mida siis?

Juba olemasolevate andmete põhjal oli ilmselge, et Emajõe ja Peipsi järve seisundit arvestades ei sobi Tartu ja Viljandi maakond puidurafineerimistehase asukohaks.

Veekogude seisundi kohta tehakse igal aastal kokkuvõte, mis avaldatakse keskkonnaagentuuri veebilehel. Sellest nähtub, et 2016. aastal on Emajõe ja Peipsi järve seisund hinnatud kesiseks. Eesti on veepoliitika raamdirektiiviga võtnud endale kohustuse saavutada pinnavee hea seisund. Seda eesmärki pole Emajõe ja Peipsi järve puhul saavutatud.

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava alusel peab Emajõe ja Peipsi järve seisund olema hea aastaks 2027. Nagu nähtub teaduste akadeemia aruandest, muutuks puidurafineerimistehase puhastusseadmed läbinud vee Emajõkke suunamise korral selle eesmärgi saavutamine ilmselgelt võimatuks ning Emajõe ja Peipsi seisund halveneks.

Oluline on mõista, et nüüd tahetud uuringutega ei ole kunagi soovitud välja selgitada, kuidas keskkonnaseisund tehase rajamisega paraneks. Uuringute tulemusena oleks vaid selgunud, mis ulatuses praegune keskkonnaseisund oleks halvenenud ja kui halvaks riik keskkonnaseisundil laseks minna.

Puidurafineerimistehase käitamiseks on vaja keskkonnakompleksluba. Riik on lähtunud keskkonnalubade väljastamisel kehtivatest keskkonna kvaliteedinormatiividest. Kõik, mis jääb alla normatiivi, on senises praktikas olnud riigile vastuvõetav.

Ent tuleb mõista, et kvaliteedinormatiiv ei taga tegelikult sellist elukeskkonda, mida me oma vaimusilmas ette kujutame. Olen varemgi rõhutanud, et normi järgi oleks tehase haisemine probleem alles siis, kui lõhnahäiring ületab 15 protsenti lõhnatundidest. Inimkeelde tõlgituna tähendab see, et riigi jaoks hakkab tehas haisema alles siis, kui see haiseb üle 3,6 tunni ööpäevas või üle 54,75 ööpäeva aastas. Selliste keskkonnanormide järgi keemiatehase planeerimine on ilmselgelt ebapiisav. Pealegi on inimese nina palju tundlikum, kui norm ette näeb. Meedias hiljuti laialdaselt käsitletud Lasnamäe asfalditehase näide vaid kinnitab sellist veendumust.

Kavandatud tehase võimalikku keskkonnamõju olnuks põhjust uurida vaid siis, kui ei oleks looduskaitse piiranguid, mis nii või teisiti välistasid tehase tegutsemise Tartu ja Viljandi maakonnas.

Looduskaitse piirangud kehtivad peale Pärnumaa ka Tartu- ja Viljandimaal

Keskkonnaministeerium asus eriplaneeringu algatamisel seisukohale, et planeeringualast tuleb välja jätta Pärnu maakond, kuna Pärnu jõgi on määratud Natura 2000 kaitsealaks. Kuid keskkonnaministeerium ei ole oma seisukohtades olnud järjekindel. Analoogsetel kaalutlustel oleks pidanud juba enne eriplaneeringu algatamist kõrvale jätma ka Viljandi ja Tartu maakonna, sest kehtivad looduskaitse piirangud välistavad needki puidurafineerimistehasele sobivate asukohtade seast.

Emajõel ja Emajõe kaldal paikneb kokku 17 keskkonnaregistrisse kantud looduskaitseala, loodus- või linnuala ja rahvusvahelise tähtsusega ala. Näiteks asuvad Emajõel Alam-Pedja, Kärevere ja Peipsiveere looduskaitseala ning Emajõe kaldaga piirneb Ropka-Ihaste looduskaitseala. Alam-Pedja, Kärevere, Peipsiveere, Ropka-Ihaste ja Võrtsjärve loodusala on sealjuures Natura 2000 loodus- ja linnualad. Emajõgi on kogu pikkuses karpkalalaste elupaigana kaitstavate veekogude nimekirjas. Neil aladel lubatud ja keelatud tegevus on rangelt piiritletud nagu Pärnu jõe puhulgi.

Seetõttu jääb arusaamatuks keskkonnaministeeriumi seisukoht, et tehase rajamine Pärnu jõe äärde on välistatud looduskaitse piirangute tõttu, kuid Viljandi ja Tartu maakonnas mitte. Tartu ja Viljandi maakonnas kehtivad looduskaitse piirangud olid teada juba eriplaneeringu algatamise ajal.

Hea näide kehvast planeerimismenetlusest

Puidurafineerimistehase kavandamiseks algatatud riigi eriplaneering on näide selle kohta, kuidas tänapäevast planeerimismenetlust teha ei tohi. Lisaks õiguslikele probleemidele on keskvalitsusele põhjust ette heita ka menetluse läbipaistmatust, ebapiisavat kaasamist ja arendaja erikohtlemist.

Est-Fori mahitusel käis valitsus eriplaneeringu algatamisel erakordselt loominguliselt ümber planeerimisseaduse sätetega. Veelgi enam – Est-Fori suuniste järgi muutis riigikogu planeerimisseadust ja lubas riigi erilise huvi objektiks oleva planeerimistööriista (eriplaneeringu) koostamist rahastada pelgalt erahuvidest lähtuvalt.

On tavapäratu, et keskvalitsus korraldab riigi eriplaneeringu koostamist ettevõtjate soovide nimekirja alusel.

Kui riigi valitsus ja ministrid muutuvad arendaja erahuvi väljendava projekti eeskõnelejaiks, siis rikuvad nad sellega haldusmenetluse aluspõhimõtteid. Avalik võim peab tegutsema seaduste alusel ja olema erapooletu. Selle põhimõttega läks vastuollu ka rahandusministeeriumi ja Est-Fori koostöökokkulepe, mis andis arendajale taas eriõigused. Selline asjade käik ei tekitanud usku, et valitsus suutnuks eriplaneeringu koostamise korraldada läbipaistavalt.

Usalduse puudumine oli põhiküsimus

Usaldus või õigemini selle puudumine oli puidurafineerimistehase eriplaneeringu koostamise üks põhiküsimusi. Valitsuse ja ministeeriumite tegevus ei tekitanud paraku tunnet, et nad seda protsessi reaalselt juhivad.

On erakordne, et kohalikul omavalitsusel, kelle territooriumile kavandatakse riigi eriplaneeringuga keemiatehast, puuduvad piisavad võimalused nõuda enda kaasamist protsessi ja oma seisukohtadega arvestamist.

Keskvalitsus andis oma suhtumisest kohalike omavalitsuste kaasamisse teada juba eriplaneeringu algatamisel, kui jättis korralduse eelnõu omavalitsustele kooskõlastamisele saatmata. Eelnõu vaid omavalitsusliitudele edastamist ja arvamuse avaldamiseks pelgalt viie tööpäeva jätmist ei saa lugeda päris kaasamiseks.

Küsimus ei ole vaid selles ühes eriplaneeringus

Kohalikud omavalitsused on nii ruumilisel planeerimisel kui ka oma arengu kavandamisel sunnitud arvestama võimalusega, et nende territooriumile kavandatakse riigi eriplaneeringuga mõni suure mõjuga ehitis. Kusjuures selline ehitis ei pruugi olla vajalik otseselt riigi toimimiseks, vaid võib olla rajatud ka eraisikute ärihuvides.

Praegune planeerimisseadus võimaldab huvitatud isikul rahastamise kaudu planeeringu koostamist oma huvides kallutada. Kui huvitatud isik rahastab riigi eriplaneeringu tellimist ja mõjude hindamist, tekib kohe küsimus, kas planeeringumenetlus tervikuna on objektiivne. See muudab kohalike omavalitsuste planeerimisvõimu põhimõtteliselt sisutuks.

Sellise olukorraga ei saa me leppida ja seetõttu on Tartu linn vaidlustanud planeerimisseaduse sätted ka riigikohtus.

4 mõtet

  • Riigi jaoks hakkab tehas haisema alles siis, kui see haiseb üle 3,6 tunni ööpäevas või üle 54,75 ööpäeva aastas. Selliste keskkonnanormide järgi keemiatehase planeerimine on ilmselgelt ebapiisav.
  • Kui riigi valitsus ja ministrid muutuvad arendaja erahuvi väljendava projekti eeskõnelejaiks, siis rikuvad nad sellega haldusmenetluse aluspõhimõtteid. Avalik võim peab tegutsema seaduste alusel ja olema erapooletu.
  • Usaldus või õigemini selle puudumine oli puidurafineerimistehase eriplaneeringu koostamise üks põhiküsimusi. Valitsuse ja ministeeriumite tegevus ei tekitanud paraku tunnet, et nad seda protsessi reaalselt juhivad.
  • On erakordne, et kohalikul omavalitsusel, mille territooriumile kavandatakse riigi eriplaneeringuga keemiatehast, puuduvad piisavad võimalused nõuda enda kaasamist protsessi ja oma seisukohtadega arvestamist.
Tagasi üles