Praegu peetakse tõenäoliseks, et Jaan Tõnissoni üks viimaseid peatumispaiku enne hukkamist oli Tallinna Patarei vangla.

FOTO: Eero Vabamägi / montaaž

Nüüd on järelkuulatav 18. detsembri pärastlõunal Kuku raadio eetris olnud saade «Vahetund Tartu Postimehega», milles ajalehe peatoimetaja Rannar Raba palvel rääkis ajaloolane Ago Pajur omaaegsest riigimehest ja ajakirjanikust Jaan Tõnissonist. Eeloleval laupäeval möödub Tõnissoni sünnist 150 aastat.

Kuula saadet siit:

Vahetund Tartu Postimehega 2018-12-18

 

Et Tõnissoni hukkumise üksikasjadest (tõenäoliselt) 1941. aastal, on siiani vähe teada, nentis Pajur, et tegemist on ajaloolaste jaoks jätkuvalt huvipakkuva teemaga.

«Minu hea kolleeg Meelis Saueauk on sellega ka viimasel ajal põhjalikult tegelenud. Häda on ainult selles, et ei ole eriti midagi uurida. On küll säilinud NKVD uurimistoimik, mis on nüüdseks korduvalt erinevate ajaloolaste poolt läbi käidud ja püütud sealt välja pigistada nii palju, kui vähegi võimalik. Ega me suurt rohkemat sealt teada saa,» rääkis Pajur.

On teada, et Tõnisson arreteeriti Tartus oma kodus 1940. aasta 12. detsembril ja teda hoiti mõnda aega kodulinnas NKVD vanglas. Edasi toimetati Tõnisson Tallinnasse, kus tal tuli trotsida ülekuulamisi Patarei vanglas, aga ka Pagari tänaval asunud NKVD sisevanglas. Ööl vastu 3. juulit 1941 määrati talle kõrgeim karistusmäär ehk mahalaskmine. Kui punavägi oli Eestist lahkunud, leiti vanglast Tõnissoni isiklike asjadega kohver, ent 4. juulil Tallinnast Venemaa vangilaagritesse evakueeritud vangide nimekirjast oli tema nimi maha tõmmatud. Selle põhjal peetakse kõige tõenäolisemaks, et Tõnissoni ei viidudki kodumaalt ära, vaid ta lasti koos vähemalt 13 teise vangiga vastu 3. juulit maha.

«On suur müstifikatsioon, mis temast sai. Eestis nähtavasti ei olegi neid andmeid võtta. Aga pole muidugi välistatud, et midagi võib leida kusagilt Venemaa arhiividest – tõenäoliselt isegi mitte Moskvast ega Peterburist –, vaid kusagilt sealt kandist, kus leidus suuremaid vangilaagreid, kuhu evakueeriti Tallinnast poliitilisi arreteeritudi,» arutles Pajur.

Ta tuletas meelde, et on olnud palju juhtumeid, kus ühe isiku uurimistoimik on olnud köidetud hoopis mõne teiste isiku toimiku vahele, kust keegi ei ole osanud seda otsida. «Selline asi pole ka Tõnissoni puhul välistatud. Aga noh, Venemaa arhiividega on asjalood praegu just sellised, nagu nad parasjagu on. Kui vähemalt oskaks aimata, kuhu tasuks pöörduda, siis seda nähtavasti ka tehtaks, aga praegu ei paista küll kuskilt valgust,» jäi Pajur lõpetuseks skeptiliseks.