Ruuben Kaalep: Tartu ülikool pole ometi Euroakadeemia

Ruuben Kaalep Foto: Sille Annuk

Tartust ei tohi saada juurtetute maailmakodanike pesa, seega tuleks hoolega mõelda, mis eesmärki tegelikult kannab püüdlus muuta Tartu veelgi rahvusvahelisemaks ülikoolilinnaks.

Olen alati olnud seda meelt, et kui tahes radikaalsed plaanid ühiskonna ümberkorraldamiseks ühel poliitikul ka ei ole, alati tuleb nendest oma valijatele ausalt rääkida.

Peita kurje plaane bürokraatliku häma taha on kerge kiusatus. Samas hämmastab oma otsekohesusega plaanitav Tartu tuleva aasta eelarve. Kes viitsib 215-leheküljelise dokumendi läbi lugeda, leiab kindlasti kõigepealt, et tegu on palju selgema ja arusaadavama tekstiga kui näiteks riigieelarve, mille lugejavaenulikkust riigikogu ees ei kritiseerinud ainult opositsioon, vaid ka rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin.

Juba linnaeelarve sissejuhatusest leiame järgmise lause, mis selgitab kohaliku hariduspoliitika arengusuundi: «Eesmärgiks on Tartu positsiooni tugevdamine rahvusvahelistuva ülikoolilinnana ja Eesti hariduselu eestvedajana, kus õppetöö kõrge kvaliteedi tagab õppijakeskne võrgustikupõhine haridussüsteem ja kõrgelt hinnatud pedagoogid.»

Õppetöö kõrge kvaliteet ei pane vahest kedagi kulmu kergitama. Tähelepanu väärib hoopis lause algusosa.

Selgitan: Tartu ei ole (dokumendi koostajate arvates) veel piisavalt rahvusvaheline linn; see probleem kavatsetakse lahendada protsessiga, mille nimi on rahvusvahelistumine; ainuvõimaliku järeldusena peavad rahvusvahelistajad siin keskseks murelapseks Eesti rahvusülikooli ja selles õppivate välisüliõpilaste vähesust.

On avalik saladus, et paljud Eesti kõrgkoolid on hakanud endale eesmärgiks seadma kvoote, kui suur protsent üliõpilastest peab tulevikus olema välispäritolu. Esirinnas on selles eraülikoolid nagu Estonian Business School ja Euroakadeemia, mis on juba pikka aega orienteeritud välistudengite ligimeelitamisele. Ent Tartu ülikool, meie vanim ja suurim emakeelne kõrgem õppeasutus, ei ole ometi mõni Euroakadeemia?

Õieti on suunised välisüliõpilaste osakaalu kasvatamiseks pärit Euroopa Liidust. Brüsselis on võetud eesmärgiks jõuda 2020. aastaks niikaugele, et üle Euroopa oleks 20 protsendil kõrghariduse omandanutest välisriigis õppimise kogemus. 2012. aastal seadis haridus- ja teadusministeerium eesmärgi suurendada 2020. aastaks välistudengite osakaal Eestis kümnendikuni (toona oli see veel kolm protsenti). Tartu ülikooli enda kodulehelt leiame eesmärgi 12 protsenti.

Kuidas Tartu rahvusvahelistumisse panustab? Näiteks välistudengite erikohtlemisega stipendiumide jagamisel. Üheksa Tartu ülikooli tudengit saab igal aastal linnalt Raefondi 700-eurose stipendiumi. Nõudesse on aga kirjutatud, et vähemalt ühe stipendiumi üheksast peab saama välisüliõpilane.

Välistudengitele lati langetamine – milleni kvootide kehtestamine alati viib – hoopis vähendab konkurentsivõimet.

Tõstatasin need teemad 27. novembril volikogu hariduskomisjoni koosolekul, kus linnavalitsus tutvustas uue eelarve kava. Paraku ilmnes, et linnavalitsuses täpselt nii mõeldaksegi: olgu rahvusülikool või mitte, välistudengite arvu kasv on eesmärk iseeneses.

Stiilipunktidega põrus hariduskomisjonis Marju Lauristin, kes minu teemapüstituse peale käratas: «Me peame võtma neid [välisüliõpilasi], midagi teha ei ole.»

Nõuet välistudengite osakaalu kasvatada argumenteeritakse kergesti ümberlükatavate väidetega. Nii näitavat välisüliõpilaste osakaal ülikooli rahvusvahelist mainet ja konkurentsivõimet. Ei vasta tõele, sest mainet ja konkurentsivõimet näitab eelkõige see, kui paljud avaldavad soovi ülikoolis õppida, mitte see, kui paljud tegelikult vastu võetakse. Välistudengitele lati langetamine – milleni kvootide kehtestamine alati viib – hoopis vähendab konkurentsivõimet.

Samuti põhjendatakse välisüliõpilaste vajadust sellega, et osa neist jääb tulevikus Eestisse ja panustab siinsesse arengusse. Sisuliselt on tegu lihtsalt immigratsioonimeelse argumendiga. Meie eesmärk on eestlaste sündimuse suurendamine ja, eriti silmas pidades rahvusülikooli olemust, vaimse potentsiaali maksimeerimine. Kui sellega ei saada hakkama ja kavatsetakse tööjõudu ning intellekti hoopistükkis importida väljastpoolt, on tegu lihtsalt saamatuse ja hoolimatusega rahvusküsimustest.

Siit oleks mugav tuletada väide, et mina ja EKRE oleme välisüliõpilaste vastu (kõigele lisaks muidugi ka isiklikul tasandil). Ei, me oleme nn rahvusvahelistumise vastu, eriti olukorras, kus ülikoolid ei tee katsetki eristada, millist päritolu välistudengeid nad eelistavad.

Kui eesmärk oleks soome-ugri üliõpilaste toomine Venemaalt Tartusse, et kaitsta nende omakeelset kultuuri ja tugevdada rahvusteadvust, oleks see üheselt nii meie kui ka sugulasrahvaste huvides. Ka sügavamate sidemete arendamine Soome, Läti ja kaugemate Intermariumi riikidega (Kesk- ja Ida-Euroopa maad – toim) on igati positiivne. Aga Tartust ei tohi saada juurtetute maailmakodanike pesa.

Selliste eesmärkide sissekirjutamine linnaeelarvesse ja katsed neid järk-järgult teoks teha peaks kõlama häirekellana kõigile rahvuslikult mõtlevatele eestlastele.