/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/12/15/11659573t1h0735.jpg)
Täna jalutasid Tartu kaubamaja raamatukaupluses ringi käsitöötalu perenaine Inga Talvis, kaasas kaisurebane Semu, kelle puhul selgus, et tal on võime inimkeeli kõnelda.
Kaisurebane Semu aitab pimedatele lastele trükkida kaht uut raamatut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inga Talvis ja kaisurebane Semu kutsusid poekülastajaid uudistama raamatut, mille ilmumises nad mõlemad süüdi on.
Raamatu autoril Inga Talvisel on neli last, kass ja koer ning mees. Ja kaisurebane Semu tuli nende perre sellepärast, et lapsed väga ihkasid teda.
See tähendab, et umbes kaks aastat tagasi hakkasid lapsed emale peale käima, et ta räägiks õhtujutu asemel neile mõne niisuguse loo, mida kuskil raamatus kirjas veel pole.
Inga Talvis ütles, et kui sul on mitu last, siis pole juttude väljamõtlemine sugugi raske. Pealegi mäletas ta suurepäraselt, kuidas tema enda lapsepõlve kaisuloomadel oli alati päriselu olemas.
/nginx/o/2018/12/15/11659406t1h33fc.jpg)
Ühel päeval õmbles Inga Talvis kaisurebase Semu ka valmis ja puhus talle hinge sisse. Nii sai Semust pere täieõiguslik liige.
Ning kuna Semuga seotud jutud olid juba paberile pandud, hakkas raamatumõte idanema. Kunstnik Kadri Ilves joonistas Semu ja tema elu piltideks. Sündis teos «Semu kolib sisse», mis nüüd raamatukauplustesse jõudiski.
Kaisurebane Semu rääkis raamatuesitlusel aga seda, et iga kaisukas vajab sõpra ning tema leidis endale maailma parima sõbra Joonase.
Raamatusse tahtis Semu saada sellepärast, et ta kohtas üht teist rebast, kes juba oli raamatus, ja kes oli seal koos printsiga. Too rebane teadis, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu.
Algul oli Semul raske aru saada, kuidas saab tähtis olla midagi, mida sa ei näe. Aga peagi ta mõistis ning mõistis ka toda rebast, kes soovis maailma paremaks muuta. Semul tekkis omakorda küsimus: kuidas tema saaks muuta maailma paremaks?
Nüüd on otsustatud, et osa raamatu autoritasust ja selle müügitulust läheb pimedatele lastele punktkirjas raamatute tegemiseks. Punktkirja loetakse kahe käe näppudega ning selle tähed ja kirjavahemärgid koosnevad reljeefsetest punktikombinatsioonidest.
Raamatu esitlusel oli kohal veel Tartu Emajõe kooli direktor Kristel Mets, kes selgitas, kuidas pimedad lapsed loevad ja õpivad ning näitas, kui paksud on nende kooli õpilaste raamatud ja töövihikud, kui need on ümber tõlgitud pimedate kirja. Ning mismoodi näevad välja või õigemini, mismoodi on nende raamatute leheküljed näppude all tunda.
/nginx/o/2018/12/15/11659572t1h21c7.jpg)
Ka ilukirjandust peavad pimedad lapsed lugema, aga punktkirjas ilukirjandust ei ole just väga palju. Pimedate raamatukogust leiab küll heliraamatuid – neid loeb ette näitleja, kuid selleks, et laste ettekujutusvõime hästi tööle hakkaks, peaksid nad ise lugema.
Kaisurebane Semu ja kõik ta lugude lugejad aitavad nüd kaasa koguni kahe raamatu, Heiki Vilepi «Une-Mati udujuttude» ja Ellen Niidu «Onu Ööbiku lugude» punktkirjas ilmumisele.
/nginx/o/2018/12/15/11659403t1h40c3.jpg)