Imelik tantsupäev Tartu raeplatsil selleks korraks jälle läbi

Talvine tantsupidu keset Tartu linna on üks imelik sündmus, mis veidral kombel juba kümnendat korda aset leidis. Selles mõttes imelik, et kui tore siis ikkagi on niimoodi munakivisillutisel talvesaabastes karata ja reinlendrit või polkat keerutada?!

Pealegi on väljas kolm-neli kraadi külma ja õhukese rõivaga õue ei tule. Samas läheb hüpates ja ringiratast joostes nahk vammuste all kergesti higiseks ning ega seegi meeldiv ole, sest pärast on jälle külm.

Pealtvaatajatele pole vaatepilt samuti mingi kompvek, sest kohati triibuseelikud küll lehvivad, aga muid rahvarõivamustreid ei näe: mõnel on õlgadel valge suurrätik, teisel peas tutiga suusamüts ja kolmandatel üll villane sõba.

Ka tantsude seaded on sellised, et võta või jäta. Ühest nurgast näed seda tantsu ühtmoodi ja teisest nurgast sedasama tantsu hoopis teistmoodi.

Siiski peab ütlema, et midagi selles talvises tantsupeos on. Midagi vahvat ja innustavat! Tantsijate nägudelt ei paista mingit vaeva ega nurinat ning see, mis kõiki neid ühendab, on punased põsed ja säravad silmad.

Otepää polka ajal olid tuurid üleval, hopseri ajal jälle maas.

Kui karutants algas, tulid ühed peolised ja haarasid kõnniteelt kaasa kaks prouat. Kumbki ei punninud vastu ja kuigi poekotte polnud neil kuhugi panna, ei seganud miski neid tantsuringi minemast.

Prouad olid tartlased Ellen Hint ja Virve Aloe, kes pärast ütlesid, et nad pole oma elus peale valsi ja polka midagi tantsinud ning arvasid, et ega nad midagi muud oska ka. Ometi tuli neil karutants hästi välja ja kui nad kõnnitee servale tagasi said, naersid mõlemad õnnelikult.

Kiitsid väga peo korraldajaid ja imestasid, et see ju puha rahvusvaheline, sest lätlased on kohal!

Muusikat mängisid Raekoja platsi rõdult pillimehed otse mikrofoni, Matis Leima karmoškal ja viiulil ning Laurits Leima kitarril.

Vahepeal viisid nad pillid sooja ja ühe loo ajal hoopis laulsid: «Tulge kokku külalapsed, tral-lal-la-ral-lala-raa». Selle järgi sai isegi tantsida.

Pillid said toas soojaks, aga pillimehed tuppa sooja ei pääsenud, sest pidu ei tohtinud ju katkeda. Rõdule oli küll toodud väike õhusoojendaja, aga küsimuse peale, kuidas karmoškamehel tegelikult läheb, vastas Matis Leima, et viisi mängiv käsi põleb, aga bassikätt ta ei tunnegi.

Üks tants sel peol oli ka niisugune, mille kohta muusikud ütlesid, et seda tuleb suure innuga tantsida ja mingeid muid erilisi reegleid pole. See oli päris tore tants!

Linna keskväljakul võis kohal olla viissada tantsijat.

Tunniga olid talvised tantsud tantsitud ning jätkutants kolis edasi Püssirohukeldrisse.