Heljo Pikhof: lõputu luuremäng raudteejaamas

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu

Unistus kiirest Tartu-Riia rongist on endiselt mägede taga, aga kummalisel kombel on justkui lahendamatu palju väiksem ülesanne, nimelt, kuidas ratastoolis või lapsevankriga inimesed viisakal kombel rongile aidata, kui rong väljub Tartu jaamas teiselt või kolmandalt teelt.

Ei käi meilt rong paraku igasse ilmakaarde, ei Berliini, ei Pariisi. Ei hakka ka siis käima, kui ükskord Rail Baltic välja ehitatakse – kui ehitatakse.

Rongiga ei saa Tartust isegi mitte otse ja kiiresti Riiga, ehkki üks Liivimaa kõik. Tõsi, aeg-ajalt arutavad Eesti ja Läti ministrid Tartu–Riia rongiühenduse arendamist, esiotsa peavad küll plaani, hindamaks ümberistumisvõimalusi Tallinna–Tartu–Valga–Riia rongiliinil – habemega lugu teadagi.

Ometi saab Tartust rongiga Tallinna ja Valka ja Koidula piiripunkti. Et rongisõit on mõnus reisimisviis, tulevad paljud ümberkaudsed just rongiga Tartusse tööle või kooli või ka saalivad kahe suure linna vahet. Mõnelgi juhul on rong vaat et ainus võimalus, et liikuma pääseda – kui on vaja endaga kaasa tarida lapsi ja vankreid, rattaid ja pampe või kui liigud ratastoolis.

Ent just neile, kellele on rongi kõige rohkem vaja, on pääs sellele tehtud kõige raskemaks. Peaperroonile, jah, saab kenasti läbi vaksalihoone. Paraku ei anna kõiki saabuvaid-väljuvaid ronge ühele teele kuidagi kokku klapitada. Lisaperroonile ehk teisele ja kolmandale teele pääseb läbi raudteealuse tunneli. Jaamahoonest sakitab tunnelisse mitu üsna järsku trepikäiku, kui oled täisjõus ja kõbus, pole probleemi.

Ka noortel emadel võtab laste ja vankrite ülestassimine võhma välja, mis sest et nii mõnigi suudab tagantjärele ironiseerida: just rongisõit Tartu jaamast kasvatavat neist kanged eesti naised.

Ratastel liikujatele on linna poolt tulles jaamahoonest paremat kätt tehtud aga kaldtee. Mööda seda saab liikuda alla tunnelisse – aga rongile sealt ratastel enam ei pääse: kahel pool on trepistikud. Trepitõstuk on katki augusti lõpust peale.

Lapsevankriga vanematel, jalgratturitel, eakatel ja liikumisraskustega inimestel pole teist teed kui kõrgest trepist üles ronida.

Ka noortel emadel võtab laste ja vankrite ülestassimine võhma välja, mis sest et nii mõnigi suudab tagantjärele ironiseerida: just rongisõit Tartu jaamast kasvatavat neist kanged eesti naised. Eakamad inimesed selles katsumuses midagi naljakat aga ei näe, ja õigusega. Trepiastmed on kõrged, astme eenduva ääre taha võib jalg takerduda, kui samm pole kuigi kindel, ja kui tahad tasakaalu säilitamiseks käsipuust kinni haarata ja hoida, pole seegi igal pool võimalik, sest kohati on käsipuu tihedalt seina küljes kinni, nii et kätt vahele ei saagi.

Omalt poolt teeb liikumise raskemaks veel jalge ees looklev jalgrataste lükkamiseks paigutatud metallsiin. Mu noored tuttavad, kes on rongiga pool Euroopat läbi rännanud, kinnitavad, et laste ja reisikohvritega pääseb igas sõlmpunktis ilma raskusteta liikuma ja nii ebastabiilset invatõstukit kui meil Tartus pole kusagil mujal silma hakanud.

Ratastooliinimene leiab siin tunnelis ennast aga lõksus mis lõksus. Edasine on kui luuremäng. Et tõstuk on rivist väljas (sellekohast hoiatust õues ei märganud), tuleb tuldud teed tagasi sõita ja lõpuotsas ka kaldteest üles saada. Väljas on veel üks kaldtee, mis viib vaksalist eemale.

Kui katsuda nüüd sealtkaudu rongile pääseda – luuremängu plaaniks Elroni kodulehekülje info neile, kes oskasid ette sellesse süveneda –, saab piki raudteerööpaid sõita hea tüki maad Tallinna poole. Viimaks, autoparkla juures, tuleb raudteest ülekäik, korralikult tasandamata seegi, aga ajab asja ära. Siis läheb ralliks teisel pool rööpaid: mööda killustikuteed tagasi perroonide suunas. Kokku on see ring umbes 300 meetrit pikk.

Seejärel jääb veel metallrestidest kaldteest üles saada – ja oledki päral! Kujutlege, milline võib olla see kannatuste rada pimedas ja libedaga.

Muuseas, ratastoolis liikleja peaks valima esimese või viimase vaguni, aga kes on sellest kuulnud. Ehkki trepipaviljonist pääseb ta hädapärast mööda, ei ole see päris turvaline ega vasta ohutusnõuetele.

Meie vana ja armsa rongijaama ristist ja viletsusest on aja jooksul korduvalt räägitud küll ajakirjanduses, küll linnavalitsuses. Aga alati on hõlpsam leida põhjusi-põhjendusi, miks üht või teist asja teha ei saa. Kõige lihtsam on küllap rehmata käega: muinsuskaitse ei luba. Kas see on ikka tõsi?

Jah, meie 1877. aastal valminud vaksalihoone on näinud paremaid, halvemaid ja päris halbu aegu, aga on ometi 19. sajandi puitarhitektuuri esinduslik näide. Kuid keegi ei soovigi ju talle kallale kippuda.

Ratastooliinimene leiab siin tunnelis ennast aga lõksus mis lõksus. Edasine on kui luuremäng.

Ka tunnel, mis rajati möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, on omaette vaatamisväärsus, aga peaks lisaks olema funktsionaalne ja täitma ka praegusajas oma ülesandeid.

Kuuldavasti lubatigi muinsuskaitse eritingimustega lift ehitada ühe tunnelist perroonile viiva trepi asukohta. Lift võtaks enda alla umbes kaks kolmandikku trepist. Lifti kõrvale põhjapoolsesse otsa oli kavas teha ka perroonilt alla viiv kaldtee ning sillutada rööpad ja rööbaste vahed nii, et sealtkaudu pääseks (näiteks lifti rikke korral) lapsevankri, ratastooli või jalgrattaga perroonile ja perroonilt ära. 

Plaan jäi soiku, sest pärastpoole tuli välja, et juba praegu – kui meil on kaks treppi – on see koht liiklejatele pudelikaelaks: rongilt tulijad ummistavad mõlemad trepid, nõnda et vastuvoolu kõndija ei pääse üles ja võib oma rongist maha jääda. Lisaks on talvel külma või tuisuse ilmaga trepp rahvast täis, sest kes see tahab väljas oodata.

Sõnaga, oli järjekordne põhjus, miks lifti​mõttest loobuda. Viimati jäi küll jutt, et ehk saaks teha kaks pandust, teine teise perrooni otsa.

Niisiis oleme jälle kord lõhkise küna ees. Asi see aga ei ole mõni rongile saamise lahendus välja nuputada, kui ainult tahame. Ega lauge eskalaatorigi paigaldus ole mõni raketiteadus.

Kohatu võrdlus muidugi – elame ajas, kui Marsile puuritakse auke ja meie oma tudengid saadavad kosmosesse kõiksugu vidinaid. Hea tahte avaldusena võiks alustuseks invatõstuki ära parandada ja luuremängunooli ehk silte juurde joonistada, mõnes muus keeles peale maakeele veel, on ju Tartus ikkagi rahvusvahelise mainega ülikool.