Kätlin Konstabel: kuidas karm jõuluaeg stressita ja naeratus näol üle elada

Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Inimsuhetega seotud jõulustressil on erinevaid allikaid. Vahel võib tüli sündida ka valesti valitud kingitusest, solvumine tulla saatmata jäänud jõulusoovidest ja õnnis jõuluõhtu suguseltsi keskel mattub sõnasõtta, sest kohustus olla õnnelik üksnes õhutab niigi hõõguvaid pingeid.

Jälle on see karm aeg käes, advendiaeg ja siis jõulupühad ise mõne nädala pärast. Karm – see pole muidugi ülearu sobiv sõna. Peaks ju ütlema kaunis ja südamlik ja teisi ilusaid sõnu. Neid, mida uksest-aknast, reklaamidest ja ekraanidelt meieni jõuab. Me kõik teame, milliseid.

Ometi teadmisest ei piisa, meeleolu see tingimata helgeks ei tee. Mõtleme kõigele, mida vaja teha, mida meilt oodatakse ja kui palju sellele raha kulub, ning ilu asemel võib meile peale vajuda väsitava kohustuse tunne. Meenub sõna jõulustress ja tunneme end selles ära.

Et pühadel on raha lõhn – jõuluehteid ja -muusikat, spetspakendis kinkidest rääkimata, kohtab poodides juba novembris –, on rohke jõulustressi üle kurtmine klassikaline ja vaat et sotsiaalselt soovitatav osa.

Sellest, et pühadeaeg paneb paljusid ohkama, sest nad mõtlevad inimeste ja suhtlemisega seotud probleemidele, räägitakse vähem. Ja kuidas seda tehagi, kui jõulude puhul aina rõhutatakse, et see on kõige lähedasemate inimestega olemise, heade soovide, andmise ja rahu aeg.

Kuidas sa teatad siis, et ei, ma ei tule firma jõulupeole, et ei, ma ei taha näha ühtegi sugulast ega sõpra, sest suhtlemisest on nii kõrini ja alati juhtub jõulude ajal mingi jama? Et tahaks lihtsalt omaette olla, anda pole kellelegi mitte ühtegi head standardsoovi ka, sest ise oled lihtsalt nii väsinud.

Mõtled siis, kuidas inimkonnaga suhtlemise ja helgelt naeratamise isu kadus valgusaastate kaugusele viimati pühapäeva varahommikul, kui telefoniekraanile ilmus sõnum kaugelt tuttavalt või hõimlaselt, kellele sa muul ajal üldse korda ei lähe ja kes nüüd tahtis, et sa vastaksid kohe – sest tal lihtsalt on vaja! –, ja kui paari tunni jooksul ei vasta, ilmub järgmine sõnum küsimusega, miks teda välditakse. Mõtled, kuidas sellest hoolimata ikkagi üritada olla viisakas. Sest on ju jõuluaeg ja inimestega tuleb olla kena, maksku mis maksab.

Me teame, et jõulude ajal ühegi inimese käitumine ei muutu, kohustus kokku tulles hästi läbi saada ning sõbraliku suure perena paista lisab pingeid veelgi ja tagajärjeks on minevikupingete aktiveerumine osaliste peades.

Inimsuhetega seotud jõulustressil on erinevaid allikaid. Juba üksi kodu kaunistamine võib närviliseks ajada. Üks pereliige tahab vanikuid, teine elektriküünlaid igale aknale. Üks räägib, et kuusk tuleb ise metsast tuua, muidu pole õiget jõulutunnet. Teine arvab, et plastkuusk on kümme aastat kõlvanud ja ilus olnud küll, mis sellest elavast puukesest siis nüüd korraga tuppa vedada. Iga päev elad teadmisega, et naaber dekoreeris oma koera kuudigi juba novembri keskel jõuluteemaliseks ja et sul endal pole samal ajal ikka veel aimugi, millises keldrinurgas jõuluehete karp üldse tolmub. Ja tuju ongi rikutud.

Kingituste ostmine, teadagi, võib vanduma ajada. Kellele osta? Kui abikaasale sai alles paari nädala eest niisama heast meelest üks superkink tehtud, siis see ei loe ja peab ikka midagi kohustuslikus korras ka kombineerima.

Kui kokku tuleb suurem suguselts, siis paljudele üldse peab kingi ostma ja kas selleks peab laenu võtma? Mõni sugulane arvutab võibolla täpselt välja, kui palju teistel raha ja aega ainuüksi pakkimise peale kulus.

Lapsele kingi ostmine on omaette teadus, ja mida suurem laps, seda keerulisem – ning tihti võib tekkida taas küsimus laenuvõtmise vajadusest.

Vanemad tahavad oma lastele ikka parimat, aga kui mudilane on vanematele abiks ja sirgeldab oma soovid jõuluvanakirja üles, siis teismeline võibolla vaid mühatab ja vaatab otsa sügava, aga tõlgendamatu pilguga – saa siis aru!

Või kuidas teha lastele selgeks, et valetada on küll inetu, aga kui mõnelt oluliselt pereliikmelt saad täiesti kohutava kingi või on külas hapukapsas absoluutselt ebaõnnestunud, siis ikka tänad ju ja pead paistma ülimalt õnnelik?

Ja muidugi see maailmavaateline küsimus: kas suured peaksid kingid omavahel enam-vähem kokku leppima või on keskne ikkagi üllatus, koos kaasnevate riskidega? Mis siis, et viimastel on oht muutuda korralikuks peretüliks, kus üks pool süüdistab teist, et koos ollakse juba kolm või kolmkümmend aastat ning seega võiks ju teada, milliste asjade kinkimine on lihtsalt südamepõhjani solvav.

Jõulusoovide edastamine sõpradele ja sugulastele võib ka närvidele hävitavalt mõjuda. Kellele sobib sõnum ja kellele peab postkaardi saatma, sest muidu peetakse sind pealiskaudseks ja hoolimatuks inimeseks? Kas üldse peab soovima, kui ükski neist inimestest sinu vastu muul ajal mingit huvi ei tunne, olgu sa või surmasuus?

Ja kas tõesti maailm kukub kokku, kui õigel ajal kogu oma sõpradearmeele Facebookis õnnist jõulurahu ja kaunist küünlasära ei soovi?

Üritused on täiesti omaette kategooria, eelkõige suguseltsiga seotud üritused. Kelle poole minna või keda külla kutsuda, kes solvub mille peale, kui kaua on sobiv või hädavajalik külas olla, kuidas käituda depressiivse ühe ja pidevalt joogise teise sugulasega?

Lahku läinud vanemad peavad ekstra vaeva nägema, et lapsi – olgu need suured või väikesed – mitte matta lojaalsuskonflikti ega sundida neid diplomaadi väljaõppe kõrgemaid kraade saavutama.

Pühade ajal meenuvad ka inimesed, keda meie keskel mingil põhjusel enam pole, olgu siis tegu lähedasega, kellega suhtlemine mingil valusal põhjusel äkki katkenud, või keegi oluline, kelle surm viis. Me teame, et jõulude ajal ühegi inimese käitumine ei muutu, kohustus kokku tulles hästi läbi saada ning sõbraliku suure perena paista lisab pingeid veelgi ja tagajärjeks on minevikupingete aktiveerumine osaliste peades, avalik konflikt või olukord, kus kõik peavad iga sõna hoolega valima.

Teame ja ometi peame seda kõike igal aastal taluma. Ikka samamoodi, tundub.

Kui kõik ja veel enamad eespool mainitud küsimused korraga peas tiirlevad, võibki jõuluajal hulluks minna või vähemalt ei tundu tegemist olevat mingi meeldiva perioodiga aastast. Ometi võib reageerida ka teisiti, teadlikult.

Osates lugeda kalendrit ja teades eesootavaid tegemisi, saab plaanida endale tõelisi rahulikke jõule. Slow-Christmas – plaaniks neid aeglasi jõule, mõttekalt ja teadlikult oodatuid ning peetuid?

Teeme endale reegliks, et advendiajal peavad meil olema kindlad sada protsenti sahmerdamisvabad ajatükikesed. Lihtsalt millegi toreda tegemiseks või iseendaga sõbralik olemiseks.

See ei pea olema aromaatse tee ja küünlavalgusega klassikaline maguskurb jõulumõtisklusenimeline hetk, mida jäädvustada ja Instagrami panna – nende hetkedega ilmarahva ees eputamine tuleks unustada, need olgu endale.

See võib olla jalutuskäik täitsa üksi, koera või mõne kalli inimesega. Võibolla lumeviskamine või keldris moosipurkide sortimine või hoopis saunatamine. Teed midagi, mis meeldib just sulle ja on mõnus. Lootus, et teised täidavad sinu siseilma tühimikke ja musti auke, kui ise endasse vaadata ei julge, on asjatu.

Inimsuhetega seotud jõulustressil on erinevaid allikaid. Juba üksi kodu kaunistamine võib närviliseks ajada. Üks pereliige tahab vanikuid, teine elektriküünlaid igale aknale.

Võiks mõelda inimestele enda ümber, seda ka siis, kui jõulupühade ajal nendega kokku saada pole plaaniski. Kui on neid, kellega on läbisaamine kuidagi keeruliseks läinud, aga kes tunduvad ikkagi sümpaatsed, siis võiks ehk püüda asju sirgeks rääkida või lihtsalt olla valmis neid kuulama.

Võibolla pole sa kunagi varem neile öelnudki, mis sind häiris või heameelt tegi.

Kui mõne inimesega aga lihtsalt pole viimasel ajal suhelnud, siis pea aru – kas see võiks olla häid emotsioone pakkuv või huvitav? Kui on mõni kaugeks jäänud sugulane, kuidas oleks sellega tutvust luua või uuendada?

Jõuluootuse juurde võiks sobida sugupuu kirjapanemine ja uurimine. Vähemalt kolm põlvkonda joonistame kindlasti peale ja ärme keskendu vaid inimeste elukäigu kõige üldisematele faktidele, otsime tähendusi ja tundeid – kui vaid julgeme. Mõtted ja küsimused, et mida ma üldse sellest või teisest inimesest tean, kas mul on mingeid mälestusi või emotsioone – need tulevad siis peaaegu ise. Tihti tuleb ka soov rohkem teada saada.

Otsime üles vanad fotoalbumid, laseme neilgi rääkida. Küllap paljude sugulaste ja hetkedega seostub ka negatiivset, ometi võiks proovida teadlikult mõelda ka nii: mis on see väärtuslik, mida üks või teine esivanem oma eluga mulle võiks õpetada? Mida on ta minu identiteedile juba andnud?

Küllap eeldab aeglaste jõulude pidamine paljudelt teadlikku ja harjumatut piduripedaalile vajutamist, aga mis siis. Katse mõni uus, aga kasulik tegevus ära õppida võib ju samuti jõuluootuse juurde käia. Uute piparkoogitainaste ja muude jõulutoitudega katsetame ju küll.

Tagasi üles