Svetlana on üle elanud pommitamisi, katnud oma kodu aknaid patjadega ja istunud varjendis. Kuni otsustas linnast lahkuda, ise veel teadmata, et on rase.
Praegu üürib Svetlana Slovjanskis niisket korterit, mis hallitab, aga parematesse ruumidesse kolimiseks ei jätku tal raha. Ta laps saab peagi kaheseks, aga on sageli haige, on haige praegugi.
Svetlana käib abisaadetiste järel kas postkontoris või ühes suures laohoones, kuhu septembris jõudis ka Eestist ligi viis tonni humanitaarabi: laste ja täiskasvanute rõivad, jalanõud, mänguasjad.
Svetlana tassib kastid oma korterisse, mis asub üheksakorruselise maja üheksandal korrusel, endal laps käe kõrval. Sorteerib kodus ja organiseerib edasi abivajajatele.
Ladu on väga tolmune ja Svetlana ei taha lastele mõeldes riskida, et hea kraam tolmuseks saaks. Ta tassib kastid oma korterisse, mis asub üheksakorruselise maja üheksandal korrusel, endal laps käe kõrval. Avab kastid esikus, sorteerib ning organiseerib edasi abivajajatele: Kramatorski lastekodule, Slovjanski varjupaikadesse ning Marjinski peredele ja vanakestele.
Kui Svetlana Marjinskisse sõidab, siis ta peaaegu näeb oma päriskodu, mis asub teisel pool kontrolljoont.
Vahur Einberg elab Tartu lähedal maal ja käib Soomes tööl. On asendustalunik – kolm nädalat võõrsil, üks kodus.
Nõukaajal teenis aega Ukrainas. Ukraina poistega jäi teda ühendama armeesõprus, millest ta hakkas kümmekond aastat tagasi puudust tundma. Tegi endale konto одноклассники’sse – populaarne sotsiaalvõrgustik venekeelseile kasutajaile, tõlkes klassikaaslased –, tippis otsingusse sisse oma sõjaväeosanumbri, ja nägi: tuttavad poisid kõik ees!