Lihtne Eesti mees kogub Ukrainale annetusi
10. detsember 2018, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Facebooki grupp «Kramatorski lastekodu lastele» aitab palju enam, kui selle pealkiri lubab.
Lapseootel naine seisab kehvas interjööris. Ta võib olla mingis trepikojas, kus remont pooleli, või korteris. Naine ütleb, et ta nimi on Darja ja et ta elab Marjinkas. Marjinka on Ukraina üks rindelinnu, Donetskist paarkümmend kilomeetrit edelas. Linnas varitsevad snaiprid, kostab automaadivalanguid.
Darja kõrval on pappkast, täis beebirõivaid. Darja ütleb, et tema laps sünnib detsembri lõpus ja ta tänab kõiki annetajaid nende asjade, eriti mähkmete eest, millest on Marjinkas suur puudus. «Kuigi on sõda, elu siiski jätkub,» lisab ta naeratusega.
Video kestab 17 sekundit, aga jutustab pika loo.
Facebooki kommuunist «Kramatorski lastekodu lastele» leiab palju Ukraina lugusid. Ühel videol on rivis üheksa last, väikesest suureni, kõik on haaranud peast mütsid ja tänavad kooris: «Спасибо большое за шапку!» Viiesekundiline lugu.
Vabatahtlik Svetlana
FB grupp «Kramatorski lastekodu lastele» ühendab eestlasi, ka paljusid Soomes elavaid eestlasi ning ukrainlasi, kes elavad Donetski oblastis sõjaolukorrast põhjustatud kaoses. Kramatorsk ise asub Donetskist umbes 70 kilomeetrit põhjas, sealse lastekodu nimi on Antoška. Kramatorskist omakorda 20 kilomeetrit edasi asub Slovjansk. Ja seal elab Svetlana Baranenko, kes on postitanud suure osa neist piltidest ja videotest. Ühe hiljutise seeria filmis ta ise.
Seina ääres asuvad pappkastid, üks on täis sukkpükse. Svetlana hääl ütleb, et need kõik lähevad Antoška lastekodule. Järgmises kastis on soojad riided, järgmises teksapüksid, sellest järgmises siputuspüksid. Taustalt kostab Svetlana enda lapse nuttu, naine püüab end mitte segada lasta, filmib edasi terve minuti, ise kommenteerides ja tänades.
Svetlana Baranenko on sõjapõgenik Donetskist. Donetskisse jäid maha ta täiskasvanud poeg ja mees, kes valvavad seal nende kortereid ja vara. Ka mehe vanemad on üks põhjus, miks abikaasa Donetskist lahkuda ei saa.
Svetlana on üle elanud pommitamisi, katnud oma kodu aknaid patjadega ja istunud varjendis. Kuni otsustas linnast lahkuda, ise veel teadmata, et on rase.
Praegu üürib Svetlana Slovjanskis niisket korterit, mis hallitab, aga parematesse ruumidesse kolimiseks ei jätku tal raha. Ta laps saab peagi kaheseks, aga on sageli haige, on haige praegugi.
Svetlana käib abisaadetiste järel kas postkontoris või ühes suures laohoones, kuhu septembris jõudis ka Eestist ligi viis tonni humanitaarabi: laste ja täiskasvanute rõivad, jalanõud, mänguasjad.
Svetlana tassib kastid oma korterisse, mis asub üheksakorruselise maja üheksandal korrusel, endal laps käe kõrval. Sorteerib kodus ja organiseerib edasi abivajajatele.
Ladu on väga tolmune ja Svetlana ei taha lastele mõeldes riskida, et hea kraam tolmuseks saaks. Ta tassib kastid oma korterisse, mis asub üheksakorruselise maja üheksandal korrusel, endal laps käe kõrval. Avab kastid esikus, sorteerib ning organiseerib edasi abivajajatele: Kramatorski lastekodule, Slovjanski varjupaikadesse ning Marjinski peredele ja vanakestele.
Kui Svetlana Marjinskisse sõidab, siis ta peaaegu näeb oma päriskodu, mis asub teisel pool kontrolljoont.
Vahur Einberg elab Tartu lähedal maal ja käib Soomes tööl. On asendustalunik – kolm nädalat võõrsil, üks kodus.
Vabatahtlik Vahur
Nõukaajal teenis aega Ukrainas. Ukraina poistega jäi teda ühendama armeesõprus, millest ta hakkas kümmekond aastat tagasi puudust tundma. Tegi endale konto одноклассники’sse – populaarne sotsiaalvõrgustik venekeelseile kasutajaile, tõlkes klassikaaslased –, tippis otsingusse sisse oma sõjaväeosanumbri, ja nägi: tuttavad poisid kõik ees!
Euromaidani meeleavalduste ajal 2013. aasta novembris võttis ühendust ühe ja teise vana semuga, päris, mis neil seal toimub. Jäi olukorda jälgima, komistas Andrei Poltava ja teiste blogijate otsa. Sai kodus juba naiselt märkusi, et mis ta vahib neid venekeelseid videoid. Lõpuks andis naine alla, ostis talle kõrvaklapid.
Vahepeal mõtles Vahur Einberg koguni, et läheb ise ukrainlastele appi sõdima. Talle tundus väga ebaõiglane, et Ukraina ei saa maailmalt sellist tuge, nagu ta vajaks. Üks armeekaaslane laitis mõtte maha.
«Mis sõdija sina oled, silmanägemine kehv, sõjaväes oled kolm korda automaadist lasknud! Kellele sust kasu, kui sind esimesel päeval maha kõmmutatakse,» rääkis too. «Mõtle midagi muud välja, et päriselt neid aidata, kes sõja tõttu hädas.»
Vahur Einberg asus mõtlema. Ise töötas Soomes, hommikune vahetus laudas ja õhtune vahetus laudas. Rääkis ühele ja siis teisele Soome talunikule muu jutu vahel, mis teda vaevab. Et vanemateta lapsed Kramatorskis ja põgenikest pered on terves oblastis, et varsti juba viies aasta, kui Ukrainas käib sõda. Ja kui neil oma lastest on ehk asju üle jäänud, oleks see abiks.
Lõi Facebooki konto «Kramatorski lastekodu lastele».
Klassiõde Tiina Säälik tõi kõik oma jooksjatest sõbrad jälgijaiks. Ei tea kust ilmusid välja käsitöögruppide liikmed. Enne tänavust sügist puhkes sokikampaania, prouad tervest Eestist saatsid koos kudumitega liigutavaid kirju, mida Vahur Einberg omakorda postitas.
Vahur Einbergi enda kodu külalistetuba kogunes annetusi täis, suvega täitus garaaž.
Koorma Tartust Donetski oblastisse organiseerimine vääriks omaette juttu, aga lühidalt: Riias korjasid armee kaplanid sõjaväe kaudu samuti humanitaarabi ning nende saadetud koormatesse õnnestus liita ka Vahur Einbergi kogutud neli-viis tonni korralikke rõivaid, jalanõusid, mänguasju ja tarbeesemeid lastekodudele ja peredele.
Viimase 40 kilo villaseid sokke saatis Vahur Einberg eelmisel nädalal kolme kasti pakitult Omnivaga, saatekulud maksis ise.
Miks ta seda teeb?
Vahur Einberg ütleb, et temal on selline tunne, et Ukraina sõdib suure kurjuse impeeriumiga terve Euroopa eest. «Mul on tunne, et ma olen neile võlgu,» ütleb ta. «Kuidas ma ei aita neid, kui mul on võimalus olemas. Sest kui ma näen neid videoid, kuidas Ukraina langenud poisse tuuakse kodukülla, ja terve küla on põlvili maas … Kuidas ma ei aita neid!?»