Tiia Kõnnussaar: rongisõit on ajavõit. Kui veab

Tiia Kõnnussaar

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Tartu raudteejaamas on rongile kiirustajad jäetud teadmatuses ekslema. Kui aga järele mõelda, siis samamoodi ekslema on jäänud ka rongiliikluse arendamine Eestis. Mis on me siht ja plaan?

Nüüd juhtus see siis ka minuga. Jäin poole kaheksasest Tallinna rongist maha.

Kõigepealt ootasin Tähtvere-Kroonuaia ristmikul Tallinna poole suunduva autodevoolu taga, enne kui sain välja sõita, esmaspäeva hommik ju. Ja siis ei leidnud ma parkimiskohta ja kaotasin mõned väärtuslikud minutid. Sõitsin hämaras valguses Vaksali tasuta parklas edasi-tagasi, kuni leidsin parkivate autode reas tühiku. Nüüd läheb küll kiireks! Oli vist kaunis koomiline vaatepilt, kui oma pikas mantlis, püüdes väärikust säilitada, vaksalihoone poole lidusin.

Siiski olin kindel, et rongile ma jõuan. Piletilt nähtud number 1 vaimusilmas, läksin vaksalihoonest läbi ja astusin esimesele perroonile, kus aga seisis hoopiski depoosse suunduv rong. Hiljem, lähemal uurimisel selgus, et see nr 1 tähistas hoopiski esimest tsooni.

Üle rööpapaaride silmasin Tallinna rongi. Kuidas pagan ma sinna saan?

Sööstsin trepist alla tunnelisse, kus mulle trügis vastu hulk rongilt saabujaid. Püüdsin aru saada, kuhupoole siis nüüd minna, aga kui miski untsu peab minema, siis tema ka läheb. Läksin valele poole ja seisin jällegi ületamatu takistuse ees.

Muidugi oli veel rangelt keelatud võimalus üle rööbaste ukerdada ja püüda vaguni uksenuppu vajutada, aga nagu ütles nõukaaegne lööklause: võidad minuti, kaotad elu. Nii et parem mitte.

Kahjuks tundub, et Tallinna poolt vaadates suhtutakse upsakalt ka kogu ülejäänud Eestisse, kui mõelda vähimagi tegeliku diskussiooni puudumisele Rail Baltica kavandamisel ja Tartu trassi eiramisele.

Rong huikas rõõmsalt ja hakkas paigalt liikuma. Kehitasin õlgu ja suundusin resigneerunult kohvikusse.

Mu kaaslane, kes mulle rongis ustavalt kohta hoidis, helistas ja küsis, kus ma nüüd siis olen. Jäin maha, teatasin. Ma läksin valele poole. Mu kaaslane süttis. Aga sa kirjuta sellest, soovitas ta tungivalt. Me jäime emaga täpselt samamoodi rongist maha, ütles ta. Küllap on neid teisigi, kes ei saa Tartu vaksali süsteemist aru. Kõigepealt, miks peab tipptunnil esimesel perroonil seisma depoosse suunduv rong? Teiseks, miks ei ole vaksali ooteruumis korralikku suures kirjas elektroonilist teavitussüsteemi, millelt oleks selgelt näha rongide sihtkoht, väljumisajad ja osutus, millises suunas minna?

Ma ikka imestan, kuidas need vaesed välismaalased rongi üles leiavad. Ja mõtle, kui palju jama neist maha jäämistest võib sigineda, lisaks kaotatud ajale.

Ah, eks ma ise olin süüdi, arvasin. Oleksin pidanud kodunt varem tulema hakkama. Ent järele mõeldes, iga kord, kui Tallinna rongile lähen, on minus väike ärevus, kas leian õige perrooni üles. Võib tõesti olla, et ma olen lihtsalt udupäine ja vilets orienteeruja, aga äkki on minutaolisi teisigi?

Ma olen suur rongiliikluse austaja ja pärast Elroni porgandite käikulaskmist olen hakanud bussiliiklusele eelistama rongisõitu. Palju mugavam, rongis saab arvutiga töötada ja õhku on rohkem. Kiirem ka. Ja Balti jaamast on kesklinnaga hea trammiühendus. Aga tõrvatilk meepotis teadagi ei tee mett paremaks.

Kui aga veelgi edasi mõelda ja juba avaramalt, siis on üsna kuritegelik, et esimese maailmasõja järgses Eesti Vabariigis oli määratult parem raudteeühendus asulate vahel, kui on praegu. Pärnu–Lelle rongi ärajäämisega seonduv kurbloolisus lihtsalt rõhutab tõsiasja, et meie valitsejad ei ole kogu iseseisvuse aja toetanud Eesti regionaalset arengut. Tallinnast läbi Lääne-Eesti tuhiseva Rail Baltica kiirrongid aitavad regionaalsele arengule kaasa ebaproportsionaalselt vähe, kui mõelda selle raudtee tohutule maksumusele, nii rahalisele kui emotsionaalsele.

Ma ikka imestan, kuidas need vaesed välismaalased rongi üles leiavad. Ja mõtle, kui palju jama neist maha jäämisest võib sigineda, lisaks kaotatud ajale.

Mulle läks väga südamesse tolle eaka härra sõnavõtt «Aktuaalse kaamera» õhtuses saates, kes ütles, et see, mitu küla jääb ühenduseta muu Eestiga, on samaväärne küüditamisega. Kui su oma riik jätab su hoolimatult hätta, siis mida ütleb see riigi kohta?

Kui mul oleks valimiste eel erakondadele üks soovitus, siis oleks see laialdase raudteevõrgu väljaarendamise plaani väljatöötamine. Me kurdame, et raha läheb Lätti. Samas, need, kes tavatsevad käia Aura veekeskuses, teavad, kui palju turiste juba praegu Lätist Tartusse sõidab, et veemõnusid nautida ja ostlemas käia.

Läti- ja venekeelset kõnet kuuleb sagedasti, kuigi meil pole Riiaga (rääkimata Kaunasest ja Vilniusest) isegi rongiühendust. Vastasel korral võiks raha tunduvalt rohkem hakata Lätist ka Eestisse voolama, Tartu ja Tallinn võiksid meie lõunanaabritele populaarseteks reisisihtpunktideks muutuda.

Me oleme ikka veel kinni üheksakümnendates, kus ihaleva pilguga vaadati Põhjamaade poole ja lõunanaabritesse suhtuti upsakalt. Veel enam, kahjuks tundub, et Tallinna poolt vaadates suhtutakse upsakalt ka kogu ülejäänud Eestisse, kui mõelda vähimagi tegeliku diskussiooni puudumisele Rail Baltica kavandamisel ja Tartu trassi eiramisele.

Tallinna ma siiski jõudsin, juba tunni pärast läks järgmine rong.

Tagasi üles