Igor Gräzin: eelarve tasakaalu vajadust ei oskagi keegi põhjendada

Igor Gräzin

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Meie suur häda, mida tänane opositsioon armastab korrata, kuid mida ta õnneks enam ellu viia ei saa, on lausung: eelarve peab olema tasakaalus! Ma ei tea ühtegi oma erakonnakaaslast, kes tahaks vastata küsimusele – miks?

Kas itaallastel on hea elada? Muidugi on! Aga kreeklastel? Väga hea! Sakslastel kah pole viga. Aga meil? Nii ja naa. Nagu vanasti öeldi: selle «partei ja valitsuse» abiga läheb kah kuidagi. Eelmine «partei ja valitsus» kasutas aga ära kriisi, mille tulemusena said nad likvideerida vabaturu, ettevõtluse, innovatsiooni ja igasuguse tootluse.

Hea kriis jäeti kasutamata ja hakati laduma sotsialismi aluskive selleks, et uus kriis tuleks raske. Rõhutan: eelmine majanduskriis andis tulemuseks sotsialistliku Eesti, milles kõik, mis majanduses oluline, kuulub riigile, erakonnale ja ametnikele. See tundus ülemustele nii mugav, et siis kui kriis mööda sai, jäeti riigimajandus alles.

Riigi kinnisvara haldamiseks loodi eraldi riiklik kontor, kes ei oska vahetada ei põrandalaudu ega veekraane. Töö tegemiseks kutsuvad riigifirmad oskavaid ametimehi, kes võtavad raha kuidagi erilist viisi, kuna ametlikus majanduses neid mehi justkui ei ole. Riigimajanduse kroonijuveel, lennufirma Nordica, loodi seadusrikkumise piirimaadel selleks, et ära lõpetada Estonian Air​, mille piinad tulnuks lõpetada aastaid enne.

Praegune valitsus suutis rooli paremale keerata, aga ega sotside ja Reformierakonna riigimajanduse ehitamise kurssi tagasi keerata kah ei saa.

Kapitalismi likvideerimise programm, mille ülesanne oli kriisiaegse riigimajanduse säilitamine, kandis pealkirja «Uus Põhjamaa» ehk rikas nagu Soome ja sotsialistlik nagu Rootsi. Unustades seejuures, et meil ei ole oma Ivar Kampradit Ikeas ega tikutopsikuningat Ivar Kruegerit.

Üsna tuntud rahamees Chicagos, paljude ürituste patroon Frank Potenziani ütles kümmekond aastat tagasi: «Raha headus ei seisne selles, kui palju teda on, vaid selles, milleks teda kasutatakse.»

Ma arvan, et Eesti majanduse igal endisel juhil on õigus käia ringi ja õigustada oma minevikupoliitikat, aga ta ei tohi seda teha ametiisikuna ja võõra, maksumaksja raha eest. Õnneks lubab Euroopa Komisjoni liikmete kohta käiv eeskiri neil kõigil lahkuda ametist, et saada rahulikult ning täie pühendumisega rääkida sellest, miks on vabaturg halb ja riigimajandus hea.

Meie suur häda, mida praegune opositsioon armastab korrata, kuid mida ta õnneks enam ellu viia ei saa, on lausung: eelarve peab olema tasakaalus! Ma ei tea ühtegi oma erakonnakaaslast, kes tahaks vastata küsimusele «miks?». Itaalia, Kreeka ja Saksamaa hea ja osaliselt meie arvelt elatava elu alus on just nimelt see, et eelarve ei tohi olla defitsiiditu.

Inglise keeles on klassikaline väide «Debt becomes be- fore money» ehk võlg on vanem kui raha. Nii on see alati. Lihtsamalt üteldes: raha trükitakse tagantjärele siis, kui võlg või tema võimalus on juba olemas. Jutud võla kandmisest järgnevatele põlvedele on ajalooliselt alusetud ja parema puudusel toon siitsamast lihtsa ja värske näite. Kui riik või pank võlga maksta ei taha, siis teeb ta VEB-fondi ja korraldab pärast pressikonverentsi, kus ütleb, et VEB-fondi pole kunagi olemaski olnud.

Eelarve tasakaalu ja piiratud valitsusvõlga nõudvad nn Maastrichti kriteeriumid on ebateaduslikud, rumalad ja poliitilised. Idee on selles, et noored ja vaesemad Euroopa Liidu riigid peavad rahastama vanu ja rikkaid. Ent need parempoolsema meelelaadiga inimesed, kes on lugenud Milton Friedmani kapitalismi aabitsaid, ütlevad teile kohe, et igasugune eelarve on olemuselt alati tasakaalus. Näiteks kui sa lubad mulle vajaduse korral kinkida 10 eurot, siis olen ma selle 10 euro võrra täna rikkam. Kui see 10 eurot on laenatud, siis olen ma rikkam selle võrra, mida ma selle 10 euroga juurde saan teha. Kui ma ostan selle eest haamri ja toksin tabureti, siis olen ma rikkam selle võrra, mida taburet müües maksab.

Eelarvedefitsiidi jutt tähendab Eestile seda, et meie peame mängima ühtede reeglite järgi ja olema kasinad, ülejäänud Euroopa aga priisaku, palju tahab. Just see ongi põhjus, miks Euroopa Komisjoni asepresident Eestisse tulles eelarvedefitsiiti meenutab: sest see on küll Eestile raske nõudmine, aga hoiab Suure Euroopa lõbusat elu edasi.

Itaallastel on eelarvedefitsiit 131 protsenti SKPst lubatud 60 asemel ja nad elavad hästi. Nad hakkasid kohe hästi elama, kui nad Euroopa Komisjoni Kikerpera sohu saatsid.

Üsna tuntud rahamees Chicagos, paljude ürituste patroon Frank Potenziani ütles kümmekond aastat tagasi: «Raha headus ei seisne selles, kui palju teda on, vaid selles, milleks teda kasutatakse.» Ehk siis jällegi, mitte nn eelarvetasakaal (mis on Eestis olemas) pole oluline, vaid see, milleks eelarvet kasutatakse.

Oleks meil raha veelgi rohkem, oleks meil kümneid kiirraudteesid, küladevahelisi kergliiklusteesid, maatükke USA kõrbetes ja Eesti rahvuslike lennuliinide lennukid hüpleksid õhus nagu ritsikad varasuvel.

Praegune eelarve on üldiselt tasakaalus. «Üldiselt» sellepärast, et nominaalselt (s.t praeguste rahadega makstavates praegustes hindades) on kõik korras, struktuurselt aga «on ja ei ole» ehk stabiilsed sissetulekud on justkui veidi väiksemad stabiilsetest väljaminekutest. Nii arvavad Euroopa Komisjoni inimesed, kes rehkendavad asju omamoodi.

Tähtis on see, et selle rahaga, mis meil on ja tuleb, tõusevad õpetajate palgad, samuti päästetöötajate ja kultuuritöötajate tasud, mis tähendab, et nende elu läheb reaalselt paremaks ka Lõuna-Eestis, aga mitte ainult tollel õudsel nn Põhjamaal, mida on meie arvelt tahetud ehitada. Riigikogu riskib eelarvet vastu võtmata seega sellega, et õpetajate, kultuurirahva ja siseturvalisuse eest seisvate töötajate sissetulekud jäävad tõstmata. Ja vot seda tuleks kevadel valijatele seletada. Head saadikud, kas tahate, et meie inimeste palgad tõuseksid, ilma et sellest eelarvele midagi paha sünniks, või ei taha?

Aga järgmisel valitsusel tuleks mõtlema hakata, mis asi on riigieelarve tasakaal üleüldse. Itaallastel on eelarvedefitsiit 131 protsenti SKPst lubatud 60 asemel ja nad elavad hästi. Nad hakkasid kohe hästi elama, kui nad Euroopa Komisjoni Kikerpera sohu saatsid.

Tagasi üles