Treeneridebüüdi piprane resümee: parim kaitse on ikkagi … kaitse

Algaja treener ja tema kollastes särkides hoolealused.

FOTO: Sille Annuk

«Näoga palli poole!» Nii pean juba kes teab kui mitmendat korda üle Annelinna gümnaasiumi kitsukese spordisaali hüüdma, kui vastaste väravavaht palli mängu paneb, minu isiklik järeltulija aga on sellele tegevusele järjekindlalt selja pööranud. Kolmetunnise koolidevahelise turniiri lõpetuseks on hääl kähe.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mart Reiniku 3.c klassi noormehed on juba varasest noorusest peale tekitanud mitmes pedagoogis meelehärmi sellega, et eelistavad vahetundides rahulikele mõtisklustele hoopis jalgpallimängu koolimaja koridorides. Teadaolevalt midagi väga hinnalist pole nende lahingute käigus küll ära lõhutud, kuid koridor, jumal paraku, pole siiski vutiplats, arvavad kogenud koolmeistrid.

Poiste mängutuhinat igas vahetunnis pole kahandanud seegi, et kõik käivad trennis ka klubides, kes pikemat, kes lühemat aega. Seega polnud noormeeste klassijuhatajal Krista Bernhardtil pikka kaalumist, kui kooli kehalise kasvatuse õpetaja tegi ettepaneku: aga las poisid lasevad üheskoos «looma välja» ka päris turniiril!

Tagasi üles